F. Parrot – “Reis Araratile” (est)

Sissejuhatus

Friedrich Parroti reisikiri “Reis Araratile” (originaalis “Reise zum Ararat”) avaldati esmakordselt 1834. a. Berliinis ning pälvis elavat huvi ja vastukaja nii Euroopas, kui ka Ameerikas (1846. a. avaldati raamat ingliskeelsena New Yorkis pealkirjaga “Journey to Ararat” ning on tervikuna kättesaadav Google Books internetikeskkonnas). Tõlge eesti keelde on Heino Pedusaarelt, mis avaldati 2008. a. lühendatult kultuuriajakirja Akadeemia  3. numbris, on teadaolevalt seni ainus katse Parroti teost eestindada. Avaldame allpoololeva materjali Heino Pedusaare ja Akadeemia lahkel loal.

Märkused on tähistatud numbriga (näit. keiserlik feldjääger2) ning selleks et lugeda numbriga tähistatud sõna selgitust  tuleb kerida kirjatüki lõppu.

Vahur Luhtsalu

Friedrich Parrot

REIS ARARATILE

Tõlkinud Heino Pedusaar

 

VALMISTUMINE REISIKS

Sellisel ajajärgul nagu praegune, mida õigusega tohime nimetada loodusuurijate jaoks kõige põnevamaks, mil valitsused jaotavad teadusreisideks hulgaliselt raha ning õpetlased toovad ohvriks oma meelerahu ja seavad ohtu elu, võiks ka säherdune ettevõtmine, millest nüüd juttu tuleb, õigustuse leida. Kuid olgu siin arvesse võetud veel üht eripära. Nimelt kui mingile mäele ronimine teadusele juba iseenesest tulu tooma hakkab ja loodusesõbrale suurt naudingut pakub, kui mõni alasti kalju või pisike küngas, mis on inimese kõike rikkuvast käest veel puutumata jäänud, lihtsa ja eheda loodusmeele korral vaatleja südame tundmustele vastuvõtlikuks muudab — millised tundmused peaksid kristlase rinnus tärkama veel siis, kui ta pöörab oma pilgu Noa pühale mäele, sellele, mis koondab enesesse suurejoonelise ja samas nii kauaks varjule jäänud natuuri koos täiesti isepärase huvipakkuvusega kui igivana mälestis ja maailmaajaloo ühe suurema sündmuse, nimelt Jumala vahetute tegemiste tunnistaja inimsoo alleshoidmisel! [—]

Kohalike olude mittetundmine sundis mind hoiduma selle ettevõtmise plaane liiga suureks paisutamast ning varustama ennast ainult hädatarvilike füüsikainstrumentidega ning koos härra professor von Engelhardti1 ühe õpilasega, nimelt härra Behaghel von Adlerskroniga kui mineraloogiga ja abilisega baromeetrilise nivelleerimise juures päris omal kulul reisile asuma; sest minule tähendas selle eesmärgini jõudmine äraütlemata palju; juba ainuüksi selle püha mäe nägemine uskliku kristlase ja kogenud rännumehe pilguga õigustaks niisugust ohvrit, et asutada ennast umbes 3500 versta pikkusele reisile.

Vahepeal väljendasid kaks meie ülikooli kasvandikku, härra stud. med. Julius Hehn ja härra stud. med. Carl Schiemann tungivat soovi teadusandmete kogumist korraldada, esimene botaanika ja teine zooloogia alal, ning mõlemad kinnitasid, et nõustuksid katma üsnagi tähelepanuväärse osa reisikuludest. Väga tähtsa täienduse sai ettevõtmine lõpuks veel härra professor Struve kaudu, kes kasutas soodsat võimalust midagi ka astronoomia heaks ära teha.
[—]

Härra Vassili Fjodorovile, kelle härra professor Struve oli astronoomiks koolitanud, anti luba ekspeditsioonist osa võtta ja tema pidi selleks vajaminevad astronoomilised instrumendid, samuti osa reisikuludest kõrgelt kroonult saama, tänu millele tekkis võimalus mõõta niihästi täpset asukohta kui ka määrata trigonomeetriliselt Ararati kõrgust ning ühtlasi saada kavas olevateks pendlikatseteks täpset ajamõõtu. [—]

Kaks kronomeetrit parimate hulgast saadi tänu härra rahvaharidusministri vürst Lieveni lahkele eestkostele: üks osteti keiserlikust admiraliteedist, teine laenutati Sankt Petersburgi Teaduste Akadeemiast just meie reisi otstarbeks. Minu käsutusse anti üks keiserlik feldjääger2 härra Schützi isikus: noor ja väga osav mees ning vilgas oma kohustuste täitmises; ja kogu ettevõtmine seati Taga-Kaukaasia provintside ülemjuhataja, Jerevani krahvi Paskevitši hoole alla.

REIS TARTUST KAUKAASIASSE JA PEATUMINE THBILISIS

Meie väljasõit Tartust leidis aset 1829. aasta 30. märtsi õhtul kella 8 paiku. Enne seda kulus aeg reisiks vajalike füüsikaaparaatide valmistamisele, milleks olid peaasjalikult täielik pendelseade, kümnetolline deklinatsioonikompass, niisama suur inklinatsioonikompass, kolm reisibaromeetrit ja peened kaalud, mis kõik olid läbi käinud meie ülikoolimehaaniku härra Brückneri osavate käte vahelt ja pidid täpsuse poolest seisma kõige paremate aparaatide seas nende hulgast, mida säherduse reisi puhul üldse pruugitakse. [—]

Ööl vastu 6. juunit jõudis meie väike karavan Kaukaasia provintside pealinna Thbilisisse. See nimi tuleneb gruusia sõnast “tibli”, mis tähendab sooja ja võib pärit olla sealsetest kuumadest mineraalveeallikatest, aga võib ka osutada Thbilisi kliima olulisele erinevusele võrreldes Gruusia kuningate varasema residentsi Mtshethaga,3 mis teadupärast paikneb Kaukasuse jalamil ja pakub hoopis jahedamat õhku. [—]

Muidugi võiks Thbilisi tänu geograafilisele ja lokaalsele asendile olla veetlevamaid paiku maailmas, kui vaid mäed, mille vahel ta peitub (just need võiksid pakkuda igale rännumehele kõige suuremat emotsionaalset rahuldust), poleks ilma jäänud peaaegu igasugusest metsataimestikust ning niimoodi ka viljastavate ja kaunistavate allikate ja järvede aaretest. Sest peale Dat.sabana jõekese, mis voolab Kurasse läänepoolsest orust ja kuumade mineraalallikate vahelt, niriseb linnast lõunas veel ainult Narikalalt (Kivimäelt) tilluke oja, mille nappivat vett juhitakse linnapolitsei korralduse kohaselt igapäevasest tunnikavast kinni pidades sealsetesse viinamarjaaedadesse. Nõnda on Thbilisit ümbritsevatest mägedest kasu ainult niipalju, et nad hoiavad kinni Kaukasuse lõunanõlvalt tagasipeegelduvat päikesevalgust, kusjuures Kaukasus ise tõkestab jaheda põhja-ja kirdetuule ligipääsu, nõnda et kõik kokku tekitab neis orgudes rõhuva kuumuse. [—]

Üks meie olulisematest ülesannetest Thbilisis viibimise ajalseisnes selles, et pidime astronoomiliselt määrama paiga geograafilise asendi; selle eest oleme tänu võlgu härra kandidaat Fjodorovi innukusele, kes pühendas tervelt kümme nädalat sellele ülipingutavale ja täpsele tööle, kasutades eeskujulikke instrumente, mistõttu tema saadud andmeid tuleb pidada usaldusväärseks. [—]

Üheks meie tööks Thbilisis oli ka pendlivõngete kiiruse täieliku vaatlusrea koostamine. Selleks pruugitud aparaat elas kenasti üle terve Tartust alustatud reisi, tööks vajaliku täpse aja
määrasin aga kindlaks härra Fjodorovi tähevaatluste järgi. [—]

RÄNNAK THBILISIST EDŽMIATSINISSE4

1. septembri õhtul, niisiis täpselt viis kuud pärast meie lahkumist Tartust, kui möödas oli pool meile reisiks eraldatud ajast, jäi Thbilisi selja taha. Thbilisi kauguse Ararati jalamist, niisiis Arguri külast, mis lebab juba mäestiku kirdenõlval, võiks teekäänakuid arvestades hinnata 280 verstale, nimelt 230 versta Edžmiatsininija sealt edasi 50 versta Argurini. [—]

Sellelt teelt leiab küll regulaarseid, üksteisest harjumuspärasel kaugusel olevaid postijaamu, kus peavad valvet kasakad, kuid ränduritele pakuvad nad edasipääsemiseks ainult ratsa-ja pakikandehobuseid. Just alles meie tagasipöördumise aegu hakati siin-sealkasutama postivankreid ehk teleegasid. Kuid nende jaoks saadi talumeestelt teatava kindlaksmääratud postitasu eest selliseid hobuseid, kes polnud rakmetega harjunud ja tahtsid igal kallakul perutama hakata.

Aparatuuri korrasoleku huvides ja ka sellepärast, et meil oli enese sisseseadmiseks Araratil võrdlemisi palju pakke kaasas, üürisime 450 rubla (paberrubla) eest kaks venelasest voorimeest koos nende veovankritega, igal ees kolm hobust — lihtsalt selleks, et meie kraami ja kaht ekspeditsioonis osalejat tervena sihtkohta viia. Kolmele ülejäänud härrale olid Thbilisist ostetud ratsahobused hinnaga kuni 25 hõberubla tükk. [—]

Kasutasin seda reisi kohtkindlaks baromeetriliseks nivelleerimiseks alates Thbilisist kuni Araratini, et sel viisil, kui õnn peaks mind saatma ja mul läheks korda täpselt määrata mäe kõrgus tema jalamilt, oleks vaja veel mõõta vaid Thbilisi kõrgus merepinnast, et teha kindlaks Ararati kõrgus sellest viimasest nii täpselt, kui tänapäeva teadus seda üldse võimaldab. [—]

Ebatasaselt maastikult, mida mööda sõitsime, leidsime elanikke ainult Karpitšai lähedusest (nii nimetatakse siin tatari keeles Abarani) ning võisime juba kaugelt silmata iidvanu kantse, külasid ja armeenia kloostreid; sealt jõudsime ka päris Araksi jõe orgu, 30 kuni 40 versta laiusele armeenlaste ja tatarlastega hõredalt asustatud lauskmaale. Erilist huvi tundsime armeenia vaimulikkonna kloostrite vastu, mille hulgas on ka kuulus Ed.zmiatsin koos kõrvalkloostrite ja küladega. Ühtlasi on see patriarhi, Püha Sinodi ja terve armeenia konfessiooni kõrgeima vaimulikkonna asukoht,
üldse niisugune keskpunkt, millest selle usundi sära välja kiirgab, et igast teisest paigast maailmas, kuhu eales ta jõuab, hakkaksid tänuviljad ja austus tagasi saabuma nii üllas vägevuses, et see võiks võistelda koguni kõrgeima piiskopliku aujärje, Rooma paavsti enese trooni külluse ja säraga, kui vaid Pärsia valitsejad poleks seda aardelaegast iidsetest aegadest enese huvides pruukinud osalt korrapäraste, osalt olukorrast ja meeleolust tingitud väljapressimistega, millel ka juhtuda lasti, võib-olla sellepärast, et armeenia usk on salliv nagu islamgi [—].

Paarsada sammu Edžmiatsinist põhja poole jääb suur armeenia küla Vagharšapat, mida sageli kutsutakse kloostri järgi lihtsalt Edžmiatsiniks. Sealsamas on ka Püha Gajane klooster ja Jerevani suunduval teel seisab paari versta taga väike, kuid üsna nägus Püha Ripsime klooster. [—]

Suur Ararat jääb Edžmiatsinist 50 versta kaugusele ja nende vahel, umbes 15 versta täpselt lõuna suunas, voolavad Araksi tormakad veed. [—]

Selle kandi küladel, olgu armeenlaste või moslemite omadel, pole vähimatki veetlust. Toorsavist kokkumätsitud majadel lösutavad samast ehitusmaterjalist tehtud täiesti lamedad katused, siin-seal asendab aknaid ainult pisitilluke neljakandiline ava seinas; pealegi jäävad need enamjaolt hoovi poole; sealt leiab ka sissepääsu; iga majapidamist ümbritseb kõrge savimüür. Kõverikud teerajad, mille heakorra ja puhtuse eest mitte keegi hoolt ei kanna, ühendavad kõiki hurtsikuid igas võimalikus suunas. Kurjad, sageli ähvardavalt suured koerad kaitsevad ligipääsu relvastamata
võõraste eest, ja pealegi jääb iga tulnukas, kui ta juhtub olema kristlane, tatarlaste juures lausa hätta.

Ligikaudu 35 versta kaugusel Edžmiatsinist eemaldusin oma baromeetriliste mõõtmiste tegemiseks ülejäänud reisiseltskonnast ning ratsutasin üheainsa kasaka saatel vaikselt ja märkamatult paikkonda, kus hulkusid röövellike kurdide kambad. Alles hiljuti oli see suurte lahingute tallermaa, kus poolkuu ja risti sõjaväed taplesid vana Ararati juures Jerevani kindluse pärast.

EDŽMIATSINI KLOOSTRI KÜLASTAMINE

8. septembri pärastlõunal jõudsin kloostrisse ja selle uks läks minu ees vastutulelikult valla. Ma ei pidanud vajalikuks paluda Thbilisis valitsuselt mingit erilist soovituskirja Edžmiatsini kõrgele vaimulikkonnale esitamiseks ja piirdusin ainult Armeenia arhimandriidi5 erasõnumiga. Tema, Aruthion Alamdarjan, oli erksa vaimuga mees kõiges, mis puudutas oma rahva valgustamist [—]. Kiri oli adresseeritud isa Joosepile, Ed.zmiatsini kloostri majandusjuhile, keda hüüti Varthabed Hovsep Ter Marukjaniks ja kes oli niisiis arhimandriit Joosep, Ter (ilmalik preester) Maruki poeg.      [—]

Varsti eemaldusin seltskonnast oma baromeetrilisteks mõõtmisteks. Samas toodi kohale tõlk, sest vaimulik ei osanud peale oma armeeniakeele ühtki muud keelt. Tõlgiks osutus noor munk, seisuselt diakon, kes oli oma hariduse ja võrdlemisi sorava vene keele omandanud tänu arhimandriit Alamdarjanile [—]. Ta jättis oma avala, aruka silmavaate ning vaoshoitud käitumisviisiga mulle soodsa mulje.6 Niipea kui olin oma tuppa tagasi jõudnud, ilmusid veel mõned arhimandriidid, eakad ja auväärse välimusega mehed. Nad ei näidanud välja mingit uudishimu, mis olnuks loomulik võõra nägemisel, kes kuulutab oma eesmärgiks ei millegi vähema kui Araratile ronimise. [—]

Pärisin seepeale, kas kloostrist enesest või selle lähemast ümbruskonnast võiks leida mulle ja mu veel ootel reisiseltskonnale peavarju. Sain sellele ütlemata kombelise vastuse, et lisaks korterile hoolitsetakse sündsalt ka mu asjade, hobuste ja kaaslaste eest.
[—]

Järgmisel päeval paranes mu meeleolu veelgi. Istusin hobuse selga ja sain kloostrimüüride vahelt väljudes heita takistamatu pilgu Araratile tema kogu kauniduses, mida ei hägustanud ükski pilveke ja mis tundus olevat käegakatsutavas läheduses. Nii pakkus ta mulle täielikku ülevaadet oma nõlvade üldisemast geoloogilisest struktuurist ja ka ähvardavailmelisest lõhangust oma loodeküljel.

Edžmiatsini põhjendatult kuulus klooster pole mitme aastasaja jooksul märkimisväärselt muutunud. Müür, mis ümbritseb seda mitte päris korrapärase nelinurgana, oli minu mäletamise järgi vähemalt 30 jala kõrgune ja laotud nagu Jerevanigi kindlustusrajatised päikese käes kuivatatud savitellistest — laskeavadega, nurgatornidega igal küljel ning kahe pea-ja kolme väiksema sissepääsuväravaga. Ümbermõõduks võis tal olla umbes kaks versta. Idaküljel ja osalt ka lõunaküljel on loomalaudad ja hobusetallid. Keskpaigale lähemal seisavad ümbritsevast müürist väikeste aiakestega eraldatud ühe-ja kahekorruselised elumajad, kus on patriarhi korter (lääneküljel), peapiiskoppide, arhimandriitide, diakonite ja teenijate kambrid, [—] võõrastetuba, raamatukogu ja koolituba, milles minu ajal küll kooli ei peetud.

Veel jäävad müüri sisse viljaaidad ja suur refektoorium — madal, sünge ja väga pikk koridor, mille seinte ääres seisavad tahutud kivist lauad-pingid rohkem kui sajale inimesele ja kus kõik vaimulikud, välja arvatud patriarh ja mõned väga vanad peapiiskopid, oma igapäevast toitu saavad. Erilist märkimist väärivad ka sellised paigad nagu suur leivaküpsetuskoda, saun ja niinimetatud basaar ehk turg, kus ostetakse ja müüakse ning kus rahvas, kelle koduks on lähim küla Vagharšapat, korraldab mitmesuguseid muidki üritusi ja ainult sel ajal kloostris viibibki.

Müürist ümbritsetu keskel seisab otsekui kantsina kõige tähtsam hoone, suur ja korrapärane tahutud kividest laotud kloostrikirik, mille massiiv meenutab suurt täringut. Keskele jääb madal koonusja katusega torn, igal neljal küljel ilutsevad aga mõnevõrra väiksemaid tornikesi kandvad eendid, nii et kogu ehitis meenutab risti — eriti just sellepärast, et lääne pool, kuhu jääb ka peasissekäik, ulatub eend märgatavalt kaugemale. [—] Peaaltar sissepääsu vastas paikneb idaküljes. Pühakoja interjööri ehivad igat sorti pühapildid, vaibad, kullatud ja hõbetatud kaunistused, jumalateenistuse läbiviimise vahendid, üsna kirjud lambid ja lühtrid, kuid samas tundub kõik pisut mornina, sest osa juba niigi tillukestest akendest seisab sõja ajast saati ikka veel kinnimüürituna.

Edžmiatsini kloostrikiriku peamiseks ehteks ja samas ka tõeliseks aardeks, mille pärast armeenlased seda paika üldse nii kõrgelt hindavad, on pühad reliikviad; neid hoitakse kirikus, igaüks korralikult suletud kastis, ja tõstetakse ainult väga erilistel puhkudel pühitsemise ning abi-ja kaitsepalvete saatel üksikute tähtsate isikute, kuid teinekord ka terve koguduse ning külade ja kloostrite rahva ette lauale, samuti erilise lugupidamise märgiks ka võhivõõraste ette, mis aga alati peab toimuma palvuse ja kehvavõitu koorilaulu saatel.

Kui jumalateenistus oli läbi saanud, palus patriarh meid ülemisele korrusele, kust leidsime avara, kuid täiesti lageda toa; selle keskel seisis vastastikku ainult kaks rida istmeid. Kaugemas otsas võttis patriarh koha sisse erilisel toolil; temast vasakule jäi peapiiskoppide ja arhimandriitide rida, meid kutsuti aga istet võtma tema paremale käele, mis sealse puhtväliste käitumistavade suure tähtsustamise juures tähendas kindlasti erilise au ülesnäitamist meie vastu. Patriarhi istme taga seisis juba nimetatud noor munk, et meile kõike öeldut tõlkida.

Püha isa nimi oli Jefrem, niisiis Efraim, ja ta kandis tiitlit “katoolikos”. [–] See 93-aastane rauk on oma tohutud elukogemused omandanud kuni Indiani ulatuvatelt reisidelt. [—] Vestlus patriarhiga puudutas ainult väga üldisi teemasid ning kui hakkasin rääkima oma reisi peamisest sihist ja mainisin sellega seoses teda minu meelest kahtlemata mitte ükskõikseks jätvat Ararati mäge kohtasin ainult pealiskaudset ja nõrka reaktsiooni. Auväärse vanakese õnnistussõnade saatel toimunud lahkumist jäin kauaks meenutama kui terve selle külaskäigu kauneimat hetke.

Õhtul tassikese tee juures, mida paater Joosep lahke võõrustajana meile ulatada laskis ja kus viibisime üsna mitme arhimandriidi seltskonnas paar tunnikest, ei tahtnud keskustelu samuti vedu võtta, kuigi see oleks olnud igati loomulik, pealegi selliste inimeste vahel, kes saabuvad nii kaugelt ja kohtuvad sootuks teiste olude esindajatega. Diakon Abovjani arvestamata oskasid vene keelt töngata ainult arhimandriit Manuel ja raamatukoguhoidja Ohannes, seisuselt samuti arhimandriit. Teisi Euroopa rahvaste keeli selles kloostris ei räägitud, kuigi raamatukogus leidus koguni kreeka ja rooma klassikute teoseid. See ei pannud mind imestama, pidin arvestama siinsete vaimulike enesessetõmbunud ja kõigest väljaspoolsest lahus kulgevat elu; pealegi polnud mitmed nendest terve poolesaja aasta jooksul kordagi Edžmiatsini müüride vahelt välja astunud. [—]

Muus mõttes sarnaneb Armeenia ajalugu enamasti kurva maaliteosega, sest saagiahned naabrid ja kristluse vaenlased tegid selle kauni maa ja sealsed islamit kui paganlust tõrjuvad elanikud oma ennekuulmatu julmuse ja röövimishimu sihtmärgiks. Tõsi küll, sellel mõeldaval maalil leidub ka kirkamas värvis detaile, nagu viited imetaolisele vaprusele ja usukindlusele. [—]

VIIMANE ETAPP

Meie väike reisiseltskond sai kloostrist lisajõude; nende hulgas olulisim persoon oli noor diakon nimega Hatšhatur Abovjan, niisiis Hatšhatur Abovi poeg, kelle klooster oli meie sealviibimise ajaks meile sõbralikult appi saatnud ja [—] pälvis samas meie tänu selle eest, et oskas armeenia, vene, tatari ja pärsia keelt, osutudes tõlgina lausa asendamatuks. Pealegi avaldas noormees soovi meid saatma tulla nii vahetult ja siiralt, et tundis minu arvates meie ettevõtmise vastu tõeliselt elavat huvi ja tõotas selle õnnestumisele tublisti kaasa aidata. See ootus ei petnud mind, sest ta näitas ennast
algusest lõpuni kõikides olukordades sellisena, nagu oleksid meie eesmärgid ka tema omad olnud.

Peale Hatšhaturi saatsid meid — tõsi, ainult Ararati jalamini — palgatud juht ja paar vabatahtlikku. Nii lahkusimegi 10. septembril kella 10 paiku sellest suurest kloostrist ja patriarhist, 12 piiskopist ja peapiiskopist, 40 arhimandriidist ja tervest hulgast diakonitest, et võtta suund lõuna pool paikneva Püha Gajane kloostrikese poole. [—]

Juba kella nelja paiku seisime Araksi mägijõe kaldal ja pidime selle kiirevoolulistest vetest omal jõul üle saama, sest ei lähedal ega kaugel olnud näha ühtki silda ega parve [—].

Võtsime nüüd suuna armeenlaste Arguri külale. See on ka ainus asula Ararati läheduses, umbes 175 perekonnaga ja korralikult ehitatud kirikuga, samuti sümpaatse vaimuliku ja jõuka külavanemaga. Kõik majad on kivist, kuid kannavad idamaade kombel lamedaid saviga määritud katuseid; tänavakese poole jäävad ainult üksikud pisikesed valguse-ja õhuaugud. Iga majapidamist ümbritseb kivimüür. Elatist teenitakse looma-ja hobusekasvatusega ning põldude harimisega, mis küll siinsest kivisest pinnasest tingituna jäävad külast kaugemale. Aga rahva tõeline
aare ja tegelik eluallikas on väike ojake, mis voolab alla Ararati liustikult. Laitmatut joogivett niriseb veel ühest kaljupraost: siia on seatud varjuvaese rohunurmiku põletavast päikeselõõsast tagasipöörduvatele karjadele veekogumistorud ja savivannid; õhtuti kohtab siin suurt hulka noori, kes viivad kruusides koju värsket vett. [—]

Kuid Arguril on õiget usku armeenlaste silmis eriline tähendus ka religioosses seoses. Legendi järgi olevat nimelt tegemist paigaga, kus Noa astunud, nagu Piiblis kirjas, koos omaste ja kõigi loomadega, kes teda saatsid, oma laevast välja ja sammus mäest alla (1 Mo 8:20).

Peatusime ühe kuulsa viinamarjaistanduse juures napilt nelja versta kaugusel Argurist. [—] Ükskõik millise mäe loodusteadusliku uurimise korraldamiseks minimaalsegi mugavuse ja turvatundega ning samas ka mitte liiga suure ajakuluga on vältimatu sisse seada püsiv baas sellele võimalikult lähedal, kuhu reisimehed koos kaaskonnaga võiksid tööks vajalikud abivahendid — aparaadid, muu varustuse ja toiduvarud — nii kauaks kui võimalik midagi kartmata maha jätta. [—] Bayezit, türgi pašalõki7 sama nime kandev pealinn, mis asub napilt 30 versta kaugusel Araratist,
[—] näis meile soodsa paigana, arvestades ka seda, et nimelt siis, kui viibisin Thbilisis, viibis seal koos Erzurumi8 sõjaministri ja mitme teise pašaga ka Bayeziti pa.sa Mehemet Bähälühl: tõsi, poliitilise vangina, kuid siiski oluliste liikumispiiranguteta, nii et mul oli võimalik temaga tutvuda. [—]

Astusin, ilma et keegi oleks mind talle soovitanud, ühel õhtul kella viie või kuue paiku täiesti võõrana tema elamusse. Esimeses toas viibiv teenijaskond tegi mulle selgeks, et nende isand on parajasti palvetesse süvenenud, kuid ometi söandaksid nad minu saabumisest teatada. Palusin seda teha ja jäin ootama. Varsti ilmuski pikk ja sale, idamaise satraabi rõivaid kandev pa.sa ja lähenes mulle kiirel, kuid siiski kindlal sammul. Ta tervitas mind oma keeles nii avalal näoilmel, et ka türgi keelt oskamata ei saanud ma kahelda tema siiruses. [—] Kui saabus tõlk, ütlesin lühidalt, kes ma olen ja mis on minu eesmärk. Talle oli olulisim ja ilmselt ka meeldivaim, et nii mina ise kui ka minu ettevõtmine seisab suure keisri Nikolai enese käsu ja kaitse all, kelle vastu ta näitas üles suurt ja siirast austust. Teenrid ulatasid meile piibu, mille suitsu tuli türgi kombe kohaselt imeda pikast torust; see tuli väikesest saviastjast, milles seisis tubaka läitmiseks hõõguv söetükk. [—]

Jätkasin külaskäike, mõnikord üksi, mõnikord oma reisikaaslastega, ja temagi austas meid oma külastustega, vaatles ühel õhtul läbi pikksilma tähistaevast ja tundis sellest suurt lõbu, aga kõige suuremat rahulolu pakkusid talle minu perkussioonlukuga püstolid. [—] Ta laskis endast veidi eemale põleva küünla panna ja näitas seda ainsa lasuga kustutades oma osavust. [—]

Esimesel külaskäigul torkas mulle silma, et muidu kõige suhtes nii osavõtlik mees ei näidanud üles kuigi suurt huvi, kui rääkisin Araratist, ja kui hakkasin selle kohta aru pärima, kostis ta, et ei oska oma kurvastuseks arvata, mis selle nime taga peitub. Nii arvasingi, et türklastele pole see kristlik nimi üldse tuntud, ja mainisin otsekohe meeldejäänud nime Agri Dagi; ning otsekohe oli paša omas sõiduvees, avaldades rõõmsalt arvamust, et sellele mäele pole sugugi võimatu ronida ja et ka tema enda isa oli kunagi niisuguse katse ette võtnud. Kui teatasin oma soovist minna vajaduse korral mäge vallutama just Bayezitist, niisiis lõunanõlva poolt, soostus ta sellega täielikult ja hajutas kõik minu kartused võimalike ohtude pärast, mida võiksid endast kujutada kohalikud elanikud [—].

11. septembri õhtul peatus meie väike karavan Püha Jakobi kloostri ringmüüri ees. Sisenedes palusin kokkusaamist vaimulikuga, kes peatselt seisiski mu ees: auväärne kõrget kasvu rauk, kelle näojoontes ei peegeldunud vähimatki kirge; nägin ainult sügavat rahu ja õilsat resignatsiooni. [—] See mees oli Püha Jakobi arhimandriit Varthabed Karapet. Üks käsi hoidis tal roosikrantsi, teine lebas põiki rinnal, ja napi kummarduse saatel kõneles ta sügaval, kuigi nõrgal häälel armeenia keeles, vastates minu aupaklikule tervitusele ja soovile, et meid sõbralikult vastu võetaks.

ARARAT SÕNAS JA PILDIS

Ararat kannab niisugust nime juba kolm tuhat kolmsada aastat, sest selle kohta saame lugeda kõige vanemast raamatust, nimelt Moosese loomisloost. [—] Samas kannab mägi armeenlaste hulgas nime Masis. Kuigi Vana Testamendi armeeniakeelses väljaandes eksisteerib see kui Ararat, on rahvas säilitanud ikkagi oma nime. [—] Loomulikult on nimi Ararat ka türklastele ja pärslastele tundmatu; esimesed kutsuvad seda araabia keeles, nagu juba mainisin, Agri Dagiks, mis tähendab järsku mäge [—].9 Pärslaste hulgas pidavat seda mõnedel teadetel kutsutama Kuh-i-Nuhiks, s.t Noa mäeks.

Tasandikul laiusega umbes 50 versta ja pikkusega, mis võib ulatuda saja verstani, millest Araks suure kaarega läbi voolab, kerkibki lõunaservas Ararati mäestik, nimelt kaks mäge: Suur Ararat ja tema vahetu naaber Väike Ararat — üks loodes, teine kagus, tippudevahelise kaugusega 10 ja pool versta linnulennult, ning mõlema mäe jalamid on kokku sulanud veel ühes laias tasases orus, mida kasutatakse karjamaana ja kus enne seda olid suurepärased pelgupaigad röövellikele kurdidele [—].

Ehkki kaks Araratti ei tundu üldse olevat mingi tervikliku mäeselja osad, vaid seisavad seal iseseisvalt ja suursuguselt, pole nad siiski teistest mägedest lahutatud. [—] Imepärane ja haarav on mulje, mille Ararat jätab igaühele, kellel vähegi leidub vastuvõtlikkust nende looja suursuguste teoste jaoks; eks nii mõnigi tundeküllane ja haritud reisimees ole proovinud kas osava sule või kunstioskusest juhitud pintsli abil sealt saadud elamusi jäädvustada. [—]

UURINGUD ARARATIL

Igatsus võimalikult peatselt püha mäe tipu poole astuda ei lasknud mul selles vaikses kloostris enam kuigi kaua viivitada. Aastaaeg oli juba hiline ja nii otsustasingi — sest taevas oli pilvitu — kohe järgmisel päeval pärast saabumist luureretkele minna. Kui ma selle ja ka järgmiste katsete kirjeldamisel räägin märkimisväärsetest raskustest, mis hakkasid minu ettevõtmisele vastu töötama, siis võib nii mõnigi lugeja märgata, et minu enese joonistustel ei paista sel mäel kuigi järske nõlvasid olevat ega paku ta nõnda justkui ronijatele teab mis tõsiseid takistusi. Selle põhjuseks on aga liigagi sageli esinev optiline silmapete; [—] niipea kui hakatakse mõnele kõrgele mäele ronima ja selle nõlv otse pilgu ees seisab, takseeritakse tõusunurka hoopis suuremana, kui seda tinaloodi abil tegelikult mõõdetakse.

12. septembril asusin härra Schiemanni saatel teele. Võtsime kaasa ühe oma kasakatest, samuti jahipidamisasjades osava talumehe Argurist ja seadsime sammud kõigepealt oru põhja poole ning tõusime sealt piki järsku nõlva ülespoole kuni paigani, kus seisavad kõrvuti kaks tahutud kividest majakest. Varem oli üks nendest kabel ja teine ehitati püha allika kaitsmiseks. [—] Kaljulõhest väljavoolava allika vesi oli selge ja puhta maitsega. [—] Küllap just tänu sellele leidsid iidsetel aegadel siin elukoha ja maailmarahu mõned vagad erakmungad. [—]

Jätkasime teed kabeli juurest üle parempoolse orunõlva ja pidime hullumoodi kannatama päevakuumuse pärast, nii et meie kasakas, kes oleks meelsamini kolm päeva mööda steppi ratsutanud, kui et paar tunnikest mööda kaljusid turnida, roidumusest lausa kokku variseda ähvardas, ja nii pidime ta tagasi saatma.

Öölaagriks leidsime koha kaljurüngaste vahelt. Olime jõudnud 11675 Pariisi jala [3795 m] kõrgusele. Meie asemeks sai külm kivipind ja ahjuks mäe tardunud jäine kuppel; varjulistes kohtades enda ümber nägime juba veidi värsket lund ja õhutemperatuuriks mõõtsin enam-vähem külmumispunkti. Nii härra Schiemann kui mina olime selliseks olukorraks mõnevõrra valmistunud ja meid soojendas ka ootusrõõm kogu ettevõtmise edukast kulgemisest. Aga Sahak, meie vapper ja atleetlik kütt Argurist, oli külma pärast täiesti araks muutunud, sest ta polnud kaasa võtnud midagi peale
suverõivaste [—]. Veendunud, et võime mäge just sellest suunast ligipääsetavaks pidada, ja teinud seal baromeetrilisi mõõtmisi, pöördusime tagasi, sattudes samas ohu küüsi, mis enne oli meile märkamatuks jäänud. Nimelt me ei arvestanud, et sammud on mäest laskumisel hoopis ebakindlamad kui ülesronimisel, [—] liiatigi veel olukorras, kus meie jalgade all laiub lakkamatu lumeväli enam kui versta ulatuses, nii et juhul, kui jalg peaks kogemata libastuma,
poleks seal midagi, mis saaks meid pidurdada. Veeresimegi alla ja härra Schiemann leidis paar liugumist pidurdavat kivi. Minu enda teekond, mille ma läbisin peaaegu oimetult, oli küllap poole versta pikkune. Baromeetri toru oli purunenud, poolkronomeeter nässus ja mu enda ihuverega koos ning tsentrifugaaljõud mu taskud ülejäänud asjadest viimseni tühjendanud, mina ise aga tõsisemalt vigastamata.

Niipea kui olime esimesest jahmatusest toibunud ja Jumalat oma armuliku säästmise eest tänanud, kogusime kõige tarvilikumad asjad kokku ja jätkasime tagasiteed; sammusime juba varem jäässe raiutud trepiastmeid mööda üle väikese jääliustiku ja tundsime rõõmu, kui kuulsime järjekordselt kaljunukilt oma tubli Sahaki hüüet. Tal oli nimelt jätkunud oidu meie tagasisaabumist just seal oodata. [—]

Kolmanda päeva hommikul jõudsime oma armsasse kloostrisse, kus kosutasime ennast mahlaste virsikute ja küllusliku hommikueinega, samas hoolikalt hoidudes armeenlastele oma äpardusest vähimatki kõnelemast, sest nad oleksid selles kindlasti näinud taevast nuhtlust meie hulljulge mäetipule pürgimise eest. Oli ju Ararat juba Noa aegadest saadik jumaliku käsu kohaselt igale surelikule keelatud. Nimelt on kõik armeenlased kindlalt veendunud, et Noa laev Ark seisab tänaselgi päeval Ararati tipus ja selle säilimise igaveseks tagamiseks ei tohi keegi talle läheneda.

Ka õpetatud maailm näitas ennast autoriteedina küsimuses, kas Ararati tippu saab üldse ronida. Ma ei pea siin silmas neid arvukaid reisimehi, kes kas aja, tahte või vahendite nappuse tõttu või ka rahva üldisest arvamusest kohutatuna ei julge tippu alistama minna ja niimoodi imetlust selle mäe tõeliselt imposantse vaate ees mõttega tema ligipääsmatusest veelgi suurendavad; ma räägin siin Tournefort’ist, kelle sõnadele ka Morier10 oma teisel retkel toetub, öeldes: “Näib, et pärast veeuputust pole mitte keegi Ararati tippu jõudnud, ja selle lumemütsi järsakud teevad minu arvates tarbetuks ka kogu pingutuse eales sinna jõuda.” [—]

Alustasin tarvilikke ettevalmistusi, et seda mäge siiski vallutada, üürisin saatjad ja veoloomad, hoolitsesin toidupoolise eest ja valmistasin kirjadega varustatud vastupidava tinaplaadi, mille kavatsesin kinnitada mäetipule püstitava risti külge. Rist oli valmistatud Edžmiatsinis kuusepuust, selle pikkus oli 10 jalga ja läbimõõt umbes 6 tolli; lauad olid mustaks võõbatud ja seda sai kaheks tükiks lahti võtta.

18. septembri varahommikul olime reisivalmis. Seadsin kõigepealt risti kokku; see pandi kloostri esikusse, kus auväärsed arhimandriidid seda kõigi armeenia kiriku riituste ja palvete saatel pühitsesid. Seepeale võeti rist uuesti lahti ja laaditi veoloomadele, kusjuures ma märkasin, et sellega tegelevad armeenlased hoidusid hoolikalt püha võideõliga immutatud puuvillatupse puudutamast. Poole kaheksa paiku hakkasime liikuma. Peale minu oli kaasas härra von Behaghel, härra Schiemann, diakon Abovjan, neli armeenia talumeest Argurist, kolm vene soldatit 41. jäägrirügemendist ja üks ajaja neljale härjale. [—]

Tasandik, kuhu jõudsime, kannab tatarikeelset nime Kip-Göl, mis tähendab Kipi allikat, nimelt Pärsia valitsuse tahtel siia kavandatud kanalit, mis pidanuks koguma Araratilt lumevett ja juhtima selle ojasse, mille ääres varem asus Bayezitti viival teel Gorgani küla; nüüdseks on see aga mahajäetud ja lagunenud, sest teadmata põhjusel kuivas oja vähehaaval kokku. [—]

Ulatusliku liustiku, mis saab alguse vahetult Ararati lumeväljast, leidsin 11 844 Pariisi jala [3849 m] kõrguselt merepinnast. Kella kuue paiku õhtul, kui olime tõusnud 12 346 Pariisi jala [4012 m] kõrgusele merepinnast ja viibisime juba üsna lumepiiri läheduses, leidsin, et ühed eriliselt suured ja sobivalt paiknevad kaljurünkad võiksid passida öölaagri sisseseadmiseks; seda enam, et meil oli üha tülikam niigi nappivat ja seni kokkuhoidlikult kasutatud
põletuspuidu varu veelgi kõrgemale tarida. [—]

Öö sai lõpuks mööda ja pool seitse hommikul jätkasime poolteisekraadises külmas oma teekonda. Paari tunni järel jõudsime igilume ja -jää piirini [—]. Teekonna öölaagrist siia tegid raskeks mitmed järsud kaljurünkad, millest saime üle ainult tänu sellele, et need oli üksteise peale kuhjunud, nii et nende teravad kandid pakkusid tuge nii kätele kui jalgadele, tehes aga samas äärmiselt raskeks suure risti edasitoimetamise. Seda pidid kandma kaks meest, pealegi maastikul, kus iga libastuv samm võis teise ohtu seada. [—] Ometi oli meie truude abiliste ind nii suur, et seda
kümnejalast lauda toimetati mööda kaljusid ikka ülespoole. [—]

Peatusime hetkeks vägeva lumepüramiidi jalamil, mis projitseerus meie pilgu all selgele sinitaevale otsekui imetegu; siis tegime veel kord oma asjade hulgas valiku, et jätta ebaolulisem mõne kaljunuki taha, ja sammusime nüüd tõsiselt ja enesessetõmbunult, samas ka teatava püha hingevärina saatel nendesse paikadesse, mis pole kindlasti Noa aegadest peale kellegi samme tundnud. Alguses pääsesime edasi jõudsalt, sest nõlv polnud kuigi järsk ja pealegi kattis seda värske lumi, mis pakkus jalgadele mugavat tuge; ka saime jääpinna väikestest põikilõhedest kenasti üle astuda. Aga seda rõõmu polnud kuigi kauaks, sest paarisaja sammu järel kasvas nõlva kalle selliseks, et me ei saanud enam kindlal jalal püsida; et mitte mõnele madalamal asuvale jääpinnale tagasi libiseda, tuli kasutada kavalust, mille vajalikkuse olin endale ja oma saatjatele juba varem selgeks teinud, nimelt trepitaoliste astmete raiumise. Kuigi see, mida niisuguste mägede puhul jääks nimetatakse, on enamasti ainult midagi liustikutaolist, niisiis veest läbiimbunud ja seepeale uuesti külmunud lumi, ning kuigi sellel pole kaugeltki sellist tugevust nagu ehtsal jääl, pehmub ta jala all niisama vähe ja nõuab vähegi suurema kalde puhul astmeid. Selleks otstarbeks olid mõnel meist kaasas väikesed kirkad, teistel jällegi kangid ja ülejäänud kasutasid oma jääl ronimise keppe: aga üldine reegel oli see, et esimene mees peab astme uuristama ainult hädapärases suuruses, et ta ise edasi pääseks, iga järgmine on aga kohustatud seda
laiendama; pealegi läheb laskumisel vaja hoopis suuremaid astmesüvendeid kui ülesronimisel, et jalgealune kindel oleks. Nende hädalisest vajadusest ja korduvatest kogemustest saadud reeglite järgi, millest edaspidi ei tohtinud sammukestki taganeda, aga ka uutmoodi raskuste pärast, mis siin just seoses risti ülestoimetamise vaevaga meie ette kerkisid, muutus edasipääsemine varsti väga tülikaks, nii et kui me mõnel mitte eriti hõlpsalt läbitaval kaljumaastikul suutsime ühe tunniga umbes tuhat jalga vertikaali mööda rehkendatult ülespoole pääseda, õnnestus siin seda teha kõigest 600 jala jagu.

Varsti pidime pääsema üle üsna suure kühmu ja leidsime just sellel meie liikumissuunaga põiki sügava jäälõhe, umbes viis jalga laia ja nii pika, et ei õnnestunudki näha, kus saaks sellest mööda minna; meie heameeleks oli aga kokkutuisanud lumi ühes kohas võrdlemisi tihe, ja nii saimegi üksteist abistades õnnelikult teisele poole, mis küll omajagu tüli tekitas, sest jääserv vastaspoolel, kuhu pidime ronima, oli märgatavalt kõrgem sellest, millel siinpool
seisime. Kui see väike töö tehtud sai ja veel mõõdukast kallakust üles tuli ronida, sattusime horisontaalsele lumeväljale, mis moodustas Ararati siinpoolse astangu ja peaks olema kõigilt mu joonistustelt äratuntav, kui nõlvakul pildi paremalt küljelt üles otsida tipule kõige lähemal asuv peaaegu horisontaalne paik. See kõrgendik saigi meie seekordse pingutuse lõpp-punktiks, sest silma järgi otsustades seisnuks meil veel tubli kolm tundi tööd ees ja õnnetuseks tõusis tugev, niiske tuul ning oodata oli lumetuisku, mis võttis meilt igasuguse meelekindluse ja lootuse tippu jõuda.

Otsustasin püstitada kaasavõetud risti just sellele väljale ja otsisin parajat kohta, mis oleks kloostrist või vähemalt Jerevanist näha; leidsimegi sobiva paiga, kui olime versta jagu ida poole sammunud, ilma et pidanuksime selleks märkimisväärselt kõrgemale ronima. Samal ajal kui mõned meie hulgast olid ametis sellega, et raiusid jääkeppide ja kangidega kahe jala sügavust auku, panid ülejäänud mehed risti tükid kahe suure puidukruvi abil kokku ja
kinnitasid samuti tugevaid kruve kasutades laudade ristumiskohale 27 naela11 kaaluva mälestuskirjaga tinaplaadi. Nüüd tõsteti rist kõigi ühise jõupingutuse saatel püstasendisse ning müüriti jäätükkide ja lume abil tugevasti augu sisse; et ta pind on suunatud enam-vähem Jerevani poole ja tahapoole jääb mäetipu järsk kaljusein, peaks ta tänu mustale värvusele taustast eristuma ja hea pikksilmaga näha olema. Riputasin risti külge oma baromeetri, et määrata kõrgust merepinnast; selleks oli — kui juurde rehkendada kuni Musta mere kaldani ulatuvat nivelleerimist — 15138 Pariisi jalga [4920 m] ehk peaaegu 4 2/3 versta ja niimoodi umbes 350 jalga rohkem kui Mont Blanci tipu kõrgus.

Otsekui ühisest tundmusest aetuna pöörasime veel kord pilgu Ararati tipu poole ja ma ei saanud alla suruda muret, kas peame edaspidi tõepoolest sinna jõudmisest loobuma. Pilk kellale, mis näitas lõunaaega, ja taevale, mis hakkas süngeks tõmbuma, samuti tõsiasi, et meil ei jätkunud vahendeid öölaagri püstitamiseks sellele igijääle, andis kategoorilise vastuse, mida toetas ka meie vapra juhi Stepan Meliki selgitus, et meil pole enam aega. Ometi see, et olime ikkagi peaaegu tippu jõudnud, leevendas meie kõigi masendust peale ühe, kellele ainult lootus uuele ja suurema õnnestumisega lõppevale katsele tröösti võis pakkuda.

Ülesronimisel raiutud astmed aitasid meid uuesti alla ja nii jõudsime veel enne öö saabumist vähimatestki äpardustest häirimata väsinud rännumeestele tõeliselt kükestavale Kip-Gölile, kust leidsime Meliki hobuse, härjad ja ajajad, sest nemad olid arukalt paremaks pidanud sellelt külalislahkuseta kalju-ja liustikumaastikult, kuhu olime nad varem ootama jätnud, alla ronida ja meelsamini seal ootama jääda. Meilgi oli hea meel, et saime ennast vägeva tule veeres soojendada, sest veel veidi enne seda, kui olime laskumisel lumepiirkonnast välja jõudnud, hakkas kõikjal üsna tihedat märga lund sadama. Pärast enda kosutamist tee ja õhtusöögiga otsis igaüks mõne kõige suurema kalju veerest — aga neid oli sellel tasandikul palju — enesele öövarju ja järgmisel hommikul, see oli 20. september, jõudsime tagasi Pühasse Jakobisse.

PÜHA JAKOBI KLOOSTRIS

Ma pole lugejat veel jõudnud tutvustada meie kodukorra ja selle kloostri kommetega, mis on küll üsna lihtsad, kuid võiksid siiski ka tulevastele reisimeestele teatavat huvi pakkuda. Arguri jõekese parempoolsel kaldal vägeva, selles paigas 600 kuni 800 jala sügavuse kuristiku rohuga kaetud kaljunõlva allosas seisab 6000 Pariisi jala [1950 m] kõrgusel üle merepinna väike Püha Jakobi klooster. See koosneb väheldasest risti moodi ehitatud ja keskosas poolkerakujulise kupliga kaetud kirikust, mis on üleni, kuni katusteni välja, tehtud kõvadest klombitud laavakividest. Kiriku peasissepääs on selle veerde ehitatud kambrite taga nii peidus, et koguni päise päeva ajal ei pääse kitsast ja käänulisest koridorist takistamatult läbi. [—] Idaküljel on piklik kaminaga varustatud ruum, mida esimestel päevadel kasutasime ühise magamis-ja elutoana, edaspidi aga köögina, sest magamis-ja elutoaks saime hiljem hoopis suurema, kuivema ja lausa kahe valgusavaga varustatud ruumi arhimandriidi enese kongikeste kõrval — pärast seda kui ta oli meid jõudnud rohkem tundma õppida ja laskis seal seni hoitud viljakotid mujale viia. Asemeteks said kaasavõetud tekid, nahad, palitud ja padjad; meie söögilaud oli imepärane moodustis lõhkilõigatud ja küljeti kokku seatud lauajuppidest, tavalisest toolist pisut madalam; töölauaks oleks see liiga logisevaks jäänud, nii et kirjutasime meelsamini kas põlvel või siis asemel lebades, ja kui tegemist oli mingi täpsema tegevusega, siis mõnel meie instrumendi statiivil. Kellel polnud lusti süüa püstijalu, kasutas lõunalauaks suurt lamedat kivi.

Kirikukese külge ehitatud kambrite võrdlemisi paksud müürid on savist ja neid katab ühine väga lame ja tugev, kinnitambitud savist katus, mis on üksikute kongide keskel veel eraldi toestatud. Just nende tugipostide külge saime kruvida kaasavõetud haagid ja kogu oma garderoobi suurepäraselt üles riputada. Meie arvukatele ja tähtsatele mõõteinstrumentidele jäi see ruum siiski liiga kitsaks ja pimedaks; need leidsid paslikuma koha õue keskele üles pandud purjeriidest ja valgest villasest riidest õmmeldud nägusas telgis, kuhu need riistad pärast iga kasutuskorda viidi ja kuhu ma nende valvamiseks omaenese ööbimise sisse seadsin. Teodoliidiga toimetatavate mõõtmiste jaoks oli härra Fjodorov välja valinud ja sobilikuks tunnistanud õuel, üsna telgi juures asetseva suure ja eenduva nurgakivi. Mõningase mugavuse loomiseks enesele oli ta selle ümber kaevanud pisikese kraavi ja nii ka oma observatooriumi
valmis meisterdanud.

Mure ihutoidu hankimise pärast polnud kõige muu hulgas kaugeltki pisim. Meid oli siiski viis õpetlast, peale selle veel noor vaimulik, jääger, kuus kasakat ja neli soldatit, niisiis ühtekokku 17 meest; meil oli kaasas 11 hobust, nendest viis täiesti omad. Thbilisist olime kaasa saanud kaks kasakat ja veel neli anti meile Jerevani armeepealiku korraldusel, kes loovutas selleks 41. kütirügemendi soldateid. Hoolitsemaks terve selle kupatuse, samas ka toiduhangete eest, olin härra Schützi juba Edžmiatsinist kõigi tarvilike paberite ja rahaga Jerevani saatnud, ja samal ajal, kui mina võtsin ette
esimese ekspeditsiooni mäele, oli tema pärast õnnestunud kaubategemist Püha Jakobi kloostrisse tagasi jõudnud. Üks meie soldatitest oskas köögikunsti ja pakkus meile terveks Araratil viibimise ajaks oma teenuseid. [—]

Kostitamise eest hoolitseti sedaviisi: lambaliha oli küllaga, sest niipea, kui seda vajasime, võis Argurist mõne looma osta; ka saime kingituseks kaks talle, ühe auväärselt arhimandriidilt meie saabumise päeval ja teise pisut hiljem Stepan Melikilt; samas tundus metssea liha hoopis jõulisem ja maitsvam; hiljem küttisid neid loomi meie kasakad Karasu (Mustajõe) roostikus ja soolasid saagi sisse, kasutades selleks kloostris leiduvaid tohutusuuri savianumaid. Härra Schiemann osutas samuti lahket kaasabi meie,söögikordade varustamisel ulukilihaga, hiljem toodi meile ka kuivatatud
kala, eriti just üht väga maitsevat sorti meriforelli. [—]

Kuid kõige tähtsamaga, igapäevase leivaga, olid lood esialgu täbarad. Nimelt pruugivad armeenlased mingit isevärki leiba, millel võib küll mitmeid voorusi olla, kuid mis ei taha sugugi sobida eurooplase seedimisega ja millel pole ei jõudu ega maitset; tegemist on niinimetatud lavašiga — õhukeste noaterapaksuste taignalappidega, millel pikkust küünrajagu, laiust pool sellest; need küpsetatakse õige pisut kääritatud taignast, mis pannakse kõigepealt nahast padjale ja surutakse selle abil kuumaksköetud küpsetusahju siseseinale, kuhu nad jäävad otsekui liimitult pidama seniks, kuni paari minuti pärast võib-olla pisut söestununa lahti tõmmatakse ja järgmise taignaplönniga asendatakse.

Seda sorti küpsetamisviisiks kasutatav ahi on samuti väga isepärane: auk esikus või elutoas, altpoolt laiem, ülalt ahtam, seestpoolt korralikult peene savikihiga kaetud; kütmine sünnib hagudega — niisugune ongi küpsetusahi, mille ainsaks eeliseks on see, et ta ei võta toas enese alla mingit ruumi, sest pärast pruukimist kaetakse avaus kinni. Armeenlastel on sellest lava.sist muulgi ja päris ootamatul viisil kasu kui ainult üldpruugitava toiduna: see teenib ka toidunõude ülesannet. Külalisele antakse söögilauas ette terve lavašš otsekui salvrätik, millega saab suud pühkida, enne kui tükike sellest suhu panna; kui pakutakse hapupiima, siis painutatakse leivaribake lusikakujuliseks, kastetakse sellesse ja piim süüakse ära koos lusikaga. [—]

Meile tulid appi kasakad, pealegi asja üle kuigi kaua aru pidamata. Üsna kloostri lähedal on järsuservaline saviliivast künkaselg. Sellesse kaevati ühest servast lai auk, millest sai küpsetusahi; ahjuukseks leiti sobiva kujuga kivi, künataolise süvendi pind kaeti saviga ja sellest sai taignaastja, kuhu valati vett ja raputati jahu ning lasti sellel kaks päeva hapneda; teine sile kivi oli sõtkumislauaks, ja nii ei saanud mitte ainult need vahvad mehed, vaid ka meie nautida ülimaitsvat ja tervislikku, heast jahust küpsetatud rukkileiba.m[—] Põletist köögi tarbeks tuli tuua suhteliselt kaugelt ning see pidi koosnema peaasjalikult katkimurtud kõveratest okstest ja peentest tüvedest; oma toa kamina jaoks, milles pidime viimastel päevadel tuld tegema, kasutasime kuivatatud sõnnikut, mida kohalikud elanikud varuvad talveks samamoodi, kui meie teeme põletuspuuga. [—] See on erakordne, kuidas niisugune materjal hõõgvele läheb ja millist kuumust kiirgab, samas vähimatki haisu tekitamata.

Niipea kui olin pisut kosunud, hakkasin tegema katseid magnetnõelaga, niisiis tegelema asjaga, mida uuemal ajal rändurid suure innuga harrastavad, sest need uuringud viivad meid maakera olemuse äratundmiseks nii tähtsa magnetilise jõu mõistmisele lähemale. Selleks otstarbeks kasutatavad aparaadid erinevad aga tavalistest magnetnõeltest ja teenivad peamiselt seda eesmärki, et ülima täpsusega määrata vabalt igas suunas liikuva magnetnõela paiknemist. Selleks võetakse kaasa kaks magnetnõela, millest üks ripub alati horisontaalselt ning niisuguses asendis ennast kõige hõlpsamalt Maa lõuna-ja põhjapooluse suunda seab, ja teine, mida saab samuti lõuna ja põhja suunda seada, kuid mis võib eriti kergelt üles-alla kõikuda, umbes nagu tundlikud kaalud. Kuid neid vaatlusi ei saanud ma teha kloostrimüüride vahel ja nii valisingi selleks paar vaba kohta väljaspool, et vältida raua ja müürikivide
võimaliku magnetilisuse segavat mõju.

Samal ajal kui olin ametis nende ülesannetega, läksid härrased Behaghel ja Schiemann huvitavale ekskursile Kulpi suurde soolakaevandusse,,mis paikneb Araksit pidi ülesvoolu umbes 90 versta kaugusel Araratist ja mitte kaugel Türgi pašalõkist nimega Erzurum, kus mitmesaja jala kõrguse mäe all on tohutu suured kipsikihtidega eraldatud lademed kõige ehedamat kivisoola, mida kohalikud elanikud juba iidsetest aegadest pruugivad.

KOLMAS RÜNNAK JA TIPU VALLUTAMINE

Vahepeal muutus taevas sõbralikumaks, õhk sai puhtaks ja tuul jäi vaikseks; ka mägi näitas ennast rahulikumana, allapaiskuvate kalju-ja jäämassiivide müra kuulis harvemini; lühidalt, kõik viitas sellele, et vaatamata kaugelejõudnud aastaajale võiks ilmastik veel soodsa pöörde võtta, ja ma ei tahtnud seda kasutamata jätta kolmanda retke korraldamiseks mäetipule, sest kuigi niisugust sorti ettevõtmised toimuvad küll ettekavatsetuna, tuleks siis, kui parasjagu on kätte jõudnud selleks kõlblik hetk, need ka viivitamata teoks teha. 23. septembri pärastlõunal lasksin Stepanilt küsida, kas ta tahaks kaasa tulla, kuid sain äraütleva vastuse; kuigi ta oli tulnud Pühasse Jakobisse, kinnitas ta siiski, et on eelmise ekspeditsiooni,vaevustest veel kosumata ega soovi praegu uut katset kaasa teha. Ometi lubas ta saata mulle neli tugevat talumeest ja korraldada asjad nii, et saaksin üürida veel kolm härga koos ajajatega. Järgmise päeva varahommikul ei seisnud Pühas Jakobis ootel mitte neli, vaid viis talumeest, soovides osa võtta meie ekspeditsioonist — hüva! Tervitasin ka seda viiendat, kes oli tulnud kutsumata, ja panin neile juurde kaks meie soldatit. Seegi kord saatis meid diakon, ja härra Hehn, õppimaks tundma kõrgemal kasvavat taimestikku — sel härral siiski lumepiiri ületamist kavas polnud. Eelmisest tõusukatsest saadud kogemused õpetasid mind, et kõik oleneb sellest, kas saame esimese öö veeta lumepiirile nii lähedal kui võimalik, et sealt ühe päevaga tippu jõuda ja siis ka tagasi pääseda; kuid seejuures tuleb nii loomadel veetavat kui ka inimeste kaasavõetavat varustust miinimumini vähendada. Seepärast lasksin panna kolme härja turjale ainult mõned soojad rõivaesemed, hädavajaliku toidu ja napi põletuspuude varu. Seekord võtsin kaasa hoopis väheldasemates mõõtudes risti, mis oli tehtud ainult umbes kahetollise läbimõõduga keppidest, kuid sellegipoolest nikerdatud vastupidavast tammepuust; selle pikemat tükki sai kandja kasutada mägironimiskepina. Asusime teele samalt mäeküljelt mis eelmiselgi korral ja oma jõuvarude säästmiseks ratsutasime nüüd, Abovjan ja mina, nii kõrgele kui kaljune pind seda vähegi lubas — kuni Kip-Göli nurmetasandikuni.

Kuid me ei jätnud hobuseid sinna, nagu oli Stepan teinud, vaid saatsime nad spetsiaalselt selleks kaasa võetud kasaka saatel tagasi alla; ka härra Hehn siirdus koos temaga siitpeale tagasiteele. Veel polnud kell päris 12, kui kohale jõudsime ning pärast einetamist ja poolteisetunnist puhkust ülespoole edasi sammusime, tõsi küll, mitte päris eelmisel korral kasutatud teed pidi; veoloomad ei suutnud meile aga nii kiiresti järgneda; üks nendest tundus teistest viletsam olevat ja hakkas meie edasijõudmist oluliselt pidurdama;mühe järsu kaljulahmakatest kuhjunud takistuse ees, mida loomad enam ületada ei suutnud, tegime peatuse, vabastasime nad koormast, jaotasime kõik vajaliku ausalt omavahel, nii et igaüks sai oma osa rõivastest ja küttepuudest, ning jätsime härjad koos ajajatega sinna maha. Õhtul kella kuue paiku olime juba lumepiiri lähedal ja märgatavalt kõrgemal kui eelmisel mäkketõusukatsel; see punkt asus merepinnast 13 036 Pariisi jala [4237 m] kõrgusel. Et siin leidus sobivaid varjuandvaid suuremaid kaljusid, otsustasin
öölaagri sellesse paika asutada. Peatselt läitsime lõkke ja valmistasime sooja kehakinnitust; selleks sai sibulasupp, mille pruukimist ma analoogseks puhuks soovitan kõigile mägironijatele kui väga soojendavat ja jõuduandvat toitu, samal ajal sobivamatki kui lihaleemed ja -road, mille seedimiseks tuleb kulutada hoopis rohkem jõudu, aga seda ei anna nad kehale tagasi mitte küllalt kiiresti, et olemasoleva lühikese ajaga mingit kasu tunda. Kahjuks ei saanud Abovjan sellest toidukorrast osa võtta, sest mingi kirikupüha nõudis paastumist. Niisiis veel paastumine, ja niisuguste murede ja pingutuste ajal! Pealekauba mulle sellest enne rääkimata; muidu oleksin saanud talle mingi pasliku toidu varuda, olgu tõmmise või purustatud piprast valmistatava tee, millega võinuks kiriku keeldu ületamata oma jõudu kosutada. Teisedki armeenlased järgisid rangeltm paastumisreegleid ja piirdusid ainult kaasatoodud leiva ning minu poolt neile ja soldatitele väljajagatud kindla portsu põletatud viinaga, sest niisuguse jõuvahendi pruukimine peab just siis, kui keharammu piitsutatakse — nagu mägironimisel —, toimuma ülima ettevaatusega, sest muidu võib tulemus oodatule vastupidine olla, nimelt väsimustunne ja soov uinuda.

Koiduajal võtsime ennast kokku ja jätkasime rännakut. Poole tunniga ületasime viimased kaljunõlvad ja jõudsime igavese lume piirile umbkaudu sellessamas paigas, kuhu olime eelmiselgi korral jõudnud, muidugi alles pärast seda, kui olime viimased esemed, mis polnud just hädatarvilikud, oma öölaagris kalju veerde kuhjanud ja tagasijõudmist ootama jätnud. Samas nägime, et lumepiirkond on valmistanud meile parajalt ebameeldiva üllatuse: soojenenud õhk oli hakanud sulatama äsja sadanud lund, mis eelmisel korral oli meid aidanud. Sellest sai liustik ja nii pidime juba päris alt alustades ja vaatamata hoopis väiksemale kaldele sellesse astmeid raiuma.

See tegevus aeglustas edasipääsu ja mobiliseeris algusest peale kõik meie jõuvarud. Ühe talumehe pidime juba varem öölaagrisse maha jätma, sest ta tundis end kehvasti, veel kaks neist väsisid liustikul, heitsid kõigepealt pikali, kuid laskusid pärastpoole öölaagrisse tagasi. Sellest end häirida laskmata jätkasime teekonda, pealegi üleelatud raskustest pigem tiivustatuna kui masendununa, silme ees veel ainult eesmärk. Varsti jõudsime uuesti selle suure jäälõhangu juurde, mis märgistab liustiku ülemist ranti, ja juba kella kümne ajal olime seal, kus eelmisel korral olime lõunatundi
pidanud, nimelt tohutul lumelagendikul, mis on Ararati jäise tipu esimeseks astmeks. Nägime umbes versta kauguselt 19. septembril püstiasetatud risti, mis küllap musta värvi pärast tundus nii ütlemata pisikesena, et hakkasin koguni kahtlema, kas Araksi tasandikult seda üldse saabki tavalise pikksilma abil näha ja ära  tunda.

Tipu poole suundudes tulnuks meil läbida lühem, kuid senisest järsem nõlv ning selle ja välise kingu vahel näis seisvat veel üks madalavõitu kõrgendik. Pärast lühikest hingetõmbepausi ületasime sisseraiutud astmeid kasutades esimese järsaku, mis oli pealegi suurima tõusuga kõigist senistest, ja selle järel ka teise; aga selle asemel, et juba meie vaevanägemise viimast sihtkohta näha, ilmus meie ette veel terve rida künkaid, mis varjasid vaate mäetipule sootuks. See kahandas pisut meie seni vankumatuna tundunud meelekindlust. [—]

Ületasime peatumatult veel paar küngast, kus puhus mägituul, siis astusin välja mingi lumekühmu tagant — ja mu rõõmust tulvil pilgu ees ilutses täiesti äratuntavalt Ararati kõrgeim, koonusjas tipp. Nüüd tuli veel kord jõud kokku võtta, sest pidime uusi astmeid raiuma ja viimasest jääväljast üle saama. Varsti seisimegi Ararati tipul. Kell näitas veerand tundi üle kolme ja päevaks oli 27. september 1829! [—]

Tipust avanes avar panoraam, kuid tohutute vahekaugustele tõttu saime selles selgelt eristada ainult suuremaid massiive. Terve Araksi org oli mattunud halli uduloori, millest kumasid läbi Jerevani ja Sardarabadi12 peopesasuurused kontuurid. Paremini paistsidmäed lõuna suunas, mille taha pidi jääma Bayezit. [—]
Pärast neid vaatlusi hakkasin pilguga otsima oma truud Abovjani; öeldi, et “ta seab parajasti risti üles”. Mõtlesin küll ise sellega tegelda ja püstitada risti just selle ümmarguse jääluite keskele, kus ta seisaks turvatuna ja ühtlasi kõige auväärsemal kohal. Kuid Abovjan oli pühast agarusest juba tööle asunud ja mäetipu kirdeosas sobiva paiga välja otsinud, mille kohta ta ise tabavalt märkis, et tasandiku keskelt ei saaks keegi meie risti näha: see on ainult umbes viie jala kõrgune. [—] Diakon jätkas tööd ja mina hakkasin jälgima oma baromeetri lugemeid; olin selle seadnud täpselt lagendiku keskele; elavhõbe ei seisnud mõõtetorus kõrgemal kui 15 tolli ja 3/4 liini Pariisi mõõdustiku järgi temperatuuril-3,7.C. Võrreldes saadud väärtust mõõtmistulemusega, milleni härra Fjodorov lahkelt samal ajal kloostris jõudis, osutub mäetipu kõrguseks kloostrist arvates 10 272 Pariisi jalga [3338 m] ja kui lisada sellele kloostri kõrgus, siis peab Ararati tipp seisma merepinnast vertikaalsuunas 16 254 Pariisi jala [5282 m] ehk peaaegu viie versta kõrgusel.13 Tipul seisime kuuekesi, nimelt peale minu veel Edžmiatsini diakon Hat.shatur Abovjan, siis Aleksei Sdrovenko ja Matvei Tšalpanov 41. jäägrirügemendist ning Argurist pärit talumehed Hovannes Aivasjan ja Murat Pogosjan.

Diakon, ehkki alles kahekümnene ja rahuliku kloostrieluga harjunud, ei hoidunud hetkekski ühestki pingutusest kõrvale, mida meie ettevõtmine nõudis, ja tõestas kogu selle kestuse ajal oma tarmukust ja vastupidavust, samuti jäägitut pühendumust retke õnnestumisele. See püha õhin, mis sundis teda Edžmiatsinist meid saatma tulema, kandis teda vaatamata tohutult ebamugavale kloostrirõivale, mis koosnes kolmest avarast ja pikast talaarist, ka üle Ararati kõigi kaljumurdude ja jääliustike, laskis teda tippu jõudmisel enesele puhkust lubamata risti eest hoolitseda ja sellest talle pühast paigast riidetükki mähituna suure tüki jääd kloostrisse tuua, millel ta laskis üles sulada ja kallas saadud vee pudelikestesse kui pühapaigast toodu. [—]

Umbes kolmveerand tunni pärast pidime hakkama mõtlema tagasiteele, einetasime veel kiiruga ja andsime kaasavõetud veinist ka isakesele Noale tänutäheks paraja lonksu libatsioonina, jookohvrina. Allaminek läks tänu varem sisseraiutud sügavatele astmetele üsna kärmesti, kuigi osutus kaunis väsitavaks ja minu põlvedele eriti valuliseks; samas pidime kiirustama, sest päike oli jõudnud juba horisondi taha vajuda, kui me suure ristiga lumeväljale saabusime. Sellest sai suurejooneline vaatepilt: näha kõigepealt tumedaid varje, mida meist läände jäävad madalamad mäed tasandikule heitsid ja mööda Ararati külge ikka rohkem ülespoole libisesid, kuni loojuv päike jäi veel ainult tippu valgustama. Hiljem lõpetasid kiired sellegi paitamise ja meie teerada oleks ohtlikku pimedusse mattunud, kui mitte taevalaotuse teiselt küljelt ilmunud öise valgusallika jumalik ja troostitoov helk poleks hakanud meie samme selgelt ja sõbralikult valgustama.

Nii jõudsime õhtul poole seitsme paiku vahejuhtumiteta oma öölaagrisse, kus läitsime mahajäetud puudest rõõmsa lõkke, valmistasime tagasihoidliku õhtusöögi ja veetsime niisama meeldiva sooja öö nagu eelminegi. Samas kohtusime mahajäänud saatjate ja kõigi esemetega. Järgmisel päeval kella kuue paiku asusime uuesti teele, jõudsime Kip-Göli, kus veoloomad meid ootasid, ja olime 28. septembri lõunatunnil õnnelikult Pühas Jakobis tagasi, samal viisil, nagu 4000 aasta eest oli patriarh Noa “koos oma poegade ja oma poegade naistega” Araratilt laskunud. [—] Saabumisele järgnenud õhtut tähistas paari raketi õhkulaskmine, mille eest oleme tänu võlgu härra suurtükikapten Dunant’ile Jerevanist.

EBAMEELDIV JÄRELMÄNG

Usaldades tõearmastust, mis minu silmis on iga aruandja esmane kohustus, pidanuks lugeja, nagu tohiksin loota, mu senist kirjeldust umbusalduseta jälgima ja selle põhjal veendumusele jõudma, et olen tõepoolest viibinud Ararati tipul. Seepärast pean vastumeelselt, kuid ometi mitte päris ilma põhjuseta langetama otsuse siia üht-teist sellist lisada, mis on seotud võimalusega, et olen lugejatele esitanud müstifikatsiooni. Nimelt oleks mõeldav, et kui nüüd, hulk aastaid hiljem, pole keegi ette võtnud järgmist katset Araratile ronida, või mis mulle veelgi halvem näib, kui sealne
reisijast enesest sõltumatu olustik hakkab niisugust ettevõtmist nurja ajama, siis võiks kergesti juhtuda, et taas võtavad võimust vanad eelarvamused selle kohta, nagu polekski Ararat vallutatav, ja koos nendega kunagised kahtlused minu kirjelduse tõepäras, needsamad kahtlused, mis niikuinii juba ammust ajast paljude õige-ja kindlausuliste armeenlaste südames elavad ja mida nadväljendasid mu sealviibimise ajal, tõsi küll, mitte lausa minu kuuldes.

Seda riivavam ja üllatavam oli see, et juba aasta pärast meie naasmist üks mees, kes kuulub haritud rahva ridadesse ja on omal alal teenekas, mees, kes tänu aastatepikkusele viibimisele nendes paikades võib õigusega pretendeerida kohalike olude usaldusväärsele tundmisele, et just see mees viskas esimese kivi minu pihta ja püüdis avalikult tõestada minu väidetud teo võimatust. Tegin seepeale seda, mida mu nime puhtus minult nõuab: Thbilisi tuntud ja hinnatud ajalehe 1831. aastakäigu 11. ja 22. numbris ilmusid selgitus ja vastuselgitus ning kogu asi paistab sellega lõppenud olevat. Siiski antakse mulle ehk andeks, et ma sellest juhtumist pisut hellaks tehtuna ja tõde niipalju kaitsta püüdes, kui
see minu võimuses seisab, palusin neil härrastel, kes mind Ararati tipul saatsid, esitada endi ja ka minu praegustele ülemustele vande all tunnistus kõige toimunu kohta, mille originaali härra rahvaharidusminister, vürstlik kõrgus Lieven mulle lahkelt saatiski ja mille täpse tõlke ja koopia ma siin nüüd sõna-sõnalt esitan.14 [—]

Kes asja vastu suuremat huvi tunneb, võib ilma minupoolse pikema kommentaarita ka ise nende ütluste võrdlemise teel kellaajaliselt ja kuupäevaliselt kohapeal tehtud täpsete märkmete ja andmetega kergesti järeldusele jõuda, kummal pool tõde asub. Mainin siin veel vaid avalikkuse kõhkluste hajutamiseks [—], et Thbilisi ajaleht ei avaldanud 1829. aasta oktoobris mitte ainult minu poolt härra väljaandjale saadetud kirjeldust retkedest Ararati tippu, vaid ka selle baromeetriliselt määratud kõrguse, mida ei saa kuidagi teisiti teha kui baromeetri näitu lugedes. See kattub aga trigonomeetriliselt arvutatud andmetega kõigest 200 jala täpsusega — härra Fjodorov oli sellekohase mõõtmise korraldanud oktoobri esimesel poolel Araksi tasapinnal ja tulemused otsekohe, kuid veel arvutamata kujul, niisiis lõplikku resultaati teadmata — sest see võtab rohkem aega —, koos oma päeviku koopiaga ülikooli konsiiliumile esitanud ja mõõtmistulemused alles pärast naasmist Tartusse professor Struve enese silmade all läbi arvutanud.

Tagasi pöördudes leidis Püha Jakobi diakon eest Edžmiatsinist saabunud korralduse, et ta peab meist lahkuma ja otsekohe kloostrisse naasma. Kuigi see ei sobinud minu plaanidega ja läks ka vastuollu mulle Edžmiatsinist antud lubadusega — veelgi enam, selle otsuse langetamise kohta ei lisatud ühtki põhjendust —, jätsin noormehega otsekohe hüvasti ja varustasin ta viisaka kirjaga paater Joosepile, milles kõnelesin oma soovidest ja ootustest.

Otsekohe pärast Edžmiatsinisse jõudmist oli diakon viidud patriarhi ümber kogunenud vaimulike ette, kus ta pidi aru andma meie Araratile pääsemise katsetest; seal ulatas ta oma eestseisjale ka pudelikese mäetipust kaasatoodud jääst sulanud veega. Mõned maitsesid seda, teised piserdasid näole ja kõik pidasid seda haruldaselt väärtuslikuks aardeks. Vaimulikud härrad näitasid üles lahkust diakonit enam mitte tagasi hoida ja juba kolmandal päeval võis ta Püha Jakobi kloostrisse tagasi ratsutada.

LOODUSTEADUSLIKUD VAATLUSED MÄEL

Kolmel suuremal ja mitmel väiksemal ekskursil Ararati tipu poole, mille võtsin ette Püha Jakobi kloostrist, avanes mul võimalus selle mäe kaljustruktuuriga võrdlemisi täpselt tutvuda. Kõige üldisem tulemus on see, et kõik seal ettetulevad kivimid, olgu nende välimus milline tahes, on vulkaanilist päritolu; mõnikord on tegemist täiesti sulanud laavamassi, siis jällegi šlaki või trahhüütilise kivimiga paljudes värvinüanssides; tihedus ja struktuur näitavad kord intensiivsemat, siis jälle nõrgemat kunagise kõrge temperatuuri mõju; peaaegu alatasa näeb neis kaljumassiivides esile tulevat porfüüri, mõnes kohas selgemalt, teises vähem. [—]

Rikkalikku saaki botaanika seisukohast ei saanud nendelt ekskursioonidelt oodata, osalt juba selle pärast, et kaljuse mäe pinna kõvemad laavamassid ei anna samblikele ja sammaldele mingit kasvuvõimalust, osalt ka seetõttu, et aastaaeg oli üsna hiline ning mõnigi taimeke võis juba surnud ja tundmatuks kuivanud olla. Seda agaramalt kogusin kõike, mis kasvab napi mullakihiga kaetud nõlvadel madalamates kohtades, samuti kivide vahel mäe kõrgemas osas, ning leidsin kõikjalt kõrgmäestikutaimede jälgi ja muutusi taimede üldises ehituses.

Juba ammu on täheldatud kõrgmäestiku flooras niinimetatud alpitaimestiku tunnuseid, mis seisnevad selles: puud, põõsad ja rohttaimed üritavad jääda kasvult madalaks, et mitte tõusta maapinnalt, millel nad seisavad, kuigi kõrgele, ja näitavad seepärast lühikest ja tugevat või kõverdunud tüve ja vart, millele lehed või okkad kinnituvad märkimisväärselt tihedalt. Selle eripära üldisemaks põhjuseks on see, et taimed ei talu teatud määrast alates madalat temperatuuri, ja kuna kogu soojus väljub maapinnast, mida päeval päike soojendab ja atmosfäär kõrgel mägedes jahutab, siis võib mõista, kuidas taim, mis kusagil madalamas kohas, näiteks mäejalamil, kõrgeks kasvab, jõuab ülalpool juba kõigest paari tolli pikkusena selle temperatuuripiirini, mille juures ta kasv lakkab. Nii kaovad kõigepealt puud, siis põõsad ja edasi muudki taimed [—].

TEADUSTÖÖD PÜHA JAKOBI KLOOSTRIS JA ARAKSI TASANDIKUL

Kaheksat järgmist päeva pärast Ararati tipult naasmist kasutasin osalt magnetiliste vaatluste kordamiseks, osalt pendlikatseteks. Viimaste sooritamiseks vajasin mingit väga stabiilset kohta, kuhu saaksin aparaadi üles riputada, ja kasutasin selleks kloostrimüüri, mis koosneb poorse laava korrapäraselt tahutud kividest ja on niimoodi väga sobiv vastu võtma minu teravaid terasnaelu, ilma et peaksin vuuke lõhkuma. Pendlikatsed andsid mulle tegevust terveks nädalaks, tegin neid hommikul ja õhtul, keskpäeval ja keskööl, iga kord umbes tunni aja jooksul. Need jätsid mulle vahepeal aega muude, vähem tähtsate asjadega tegelemiseks.

Vahepeal oli härra Fjodorov teinud kena sarja mõõtmisi Reichenbachi teodoliidiga,15 määranud kloostri geograafilise asendi ja niimoodi ka tänu Araksi tasandikul hiljem tehtud mõõtmistele leidnud nii Suure kui Väikese Ararati, Aragatsi16 ja Bajati küla geograafilised koordinaadid sellise täpsusega, mille kohta ei saa ühtki halba sõna öelda ja millest mul väikese kaardi koostamisel palju abi oli. Pärast töö lõpetamist kloostris suundus härra Fjodorov 2. oktoobril alla, Araksi tasandikule, kus ta otsis kõigepealt nurgamõõtmisteks vajalikke baaspunkte ja nii ka kohta, kuhu
saaks maha märkida baasjoone. Esimesed leidis ta paarilt künkalt, mis lauskmaast välja ulatuvad, baasjooneks valis aga väga õnnestunult paiga, kus maapind on üsna pikalt täiesti sile ja horisontaalne.

Teda saatsid härrad Schiemann ja von Behaghel, ning pidasin vajalikuks, et peale rühma meie kasakate meeskonnast läheks kaasa ka feldjääger Schütz, et lahendada võimalikud raskused peavarju leidmisel; selleks otstarbeks andsin talle kaasa Jerevani ringkonnaametist saadud spetsiaalse käskkirja külavanematele, mis oli koostatud vene ja tatari keeles.

Kuigi Ararati ette jääval tasandikul leidub paar lugupidamisväärset armeenia kloostrit ja mõni küla, on see siiski asustatud peaasjalikult islamile pühendunud hõimudega, kes toovad igal võimalusel päevavalgele oma kristliku usu tunnistajate vastu suunatud raevu. Need on enamjaolt tatarlased, kes on sinna mõned külad asutanud ning tegelevad põlluharimise ja aiandusega ning väga palju ka looma-ja hobusekasvatusega, kuid samas siiski nii palju nomaadidena ringi rändavad, et lahkuvad suve rõhuva kuumuse eest pagedes tasandikult, siirdudes Maku kindluse lähikonda, mille khaani ees nad on seniajani maksukohuslased. Selline ränne leiab aset veel praegugi, mil Araratist kagusse, Araksi suunas tõmmatud piir lahutab kindlalt venelaste alasid, kus need inimesed elavad, pärslaste aladest, kuhu nad suveks lähevad. Peale tatarlaste leidub Araksi tasandikul ka kurde, kes on aga täielikud nomaadid ja elavad suuremate või väiksemate peredena oma enamasti määrdunudhallides vilttelkides ja ajavad suuri koomakarju kord siia, kord sinna. [—]

Mul oli Pühas Jakobis veel paar päeva tegemist ja seepärast jõudsin Araksi tasandikule hiljem. Sellele, mis mu reisikaaslastega kohalejõudmisel ja esimestel seal viibitud päevadel juhtunud oli, viitab härra Schiemanni poolt kokkuseatud lühike aruanne. “29. septembril ütles üks meie kasakas, kes oli saadetud Karasu (Tšornaja retška, Mustjõgi) äärde tatari külla nimega Bajat heinte järele: üks külamees palub, et talle saadetaks püssirohtu ja tina, sest ta tahab meile metssigu küttida, kes ta põlde songivad. Otsustasin ise sinna minna. 30. septembril ratsutasin koos feldjääger Schütziga kahe kasaka saatel sellesse külasse, mis asub umbes 15 versta kaugusel Püha Jakobi kloostrist. Jõudsime pärale lõuna paiku. Tšornaja retška kaldad on väga soised ja paljudes kohtades ulatuvad need sood mitme verstani; pealegi on need täiesti läbipääsmatust roostikust umbe kasvanud; just siit leiab neid määrdunudtumedat kollakashalli värvi metsikuid sigu kõige rohkem.

Olime kõigest poole versta kaugusel külast, kui nägime suurt emist koos nelja pojaga ja püüdsime neile läheneda, kuid see ei tahtnud õnnestuda, sest meie sammud selles porimülkas tekitasid liiga suurt kära. Edasi pidime läbi harujõe kahlama; vesi ulatus põlveni. Metssead olid enesele roostikku laiad teed teinud, et riisipõldudele pääseda; just siin oli kasakas hulljulgelt ootele jäänud ja õnnelikult tulistanud. Mahalastud siga veeti järgmisel hommikul hobusega külasse; ta oli märkimisväärselt suur ja kaalus üle seitsme puuda ehk 280 naela. Niipea kui loom oli tükeldatud, laoti lihakäntsakad kahe härja selga ja õhtul jõudsime koos oma saagiga kloostrisse tagasi.

Et härra Fjodorov pidi Ararati trigonomeetriliste mõõtmiste pärast Araksi tasandikule minema, siis ratsutas ta 2. oktoobril Bajati külasse, kus soovis ulualust leida. Härra von Behaghel, härra Schütz ja mina saatsime teda. Luurasin koos härra Behagheliga kaks ööd, et metssigu tabada, kuid ei jõudnud siiski ühegi lasuni. Pärast kahepäevast viibimist Bajatis ratsutasime sellest kolme versta kaugusele jäävasse Sõrbaghani külasse, sest just selle läheduses asub üksikult seisev küngas, mida härra Fjodorov mõõtmisteks vajas.

Kui pärale jõudsime, viis meie juht meid Jus-Bassa majja, et see meile hea korteri leiaks. Teda polnud aga kodus, ja me ei näinud külas mitte ühtegi meest, küll aga igal pool naisterahvaid, kes muidugi ei kavatsenudki meile peavarju pakkuda. Et me ei näinud seal mingit võimalust eesmärgile jõuda, läks härra Schütz koos ühe kasakaga versta jagu kaugemasse külasse, et sealt meile võimaluse korral ööbimispaika leida. Kuid see küla oli kolme või nelja hütti arvestamata täiesti purustatud. Õnnekombel leidis härra Schütz sealt ühe khaani kirjutaja ja näitas talle meie pabereid ning kui mees oli need läbi lugenud, otsustas, et ratsutab koos meiega tagasi eelmisesse külasse, kus ta hakkas sealseid
amatsoone mõjutama, et me siiski korterisse saaksime ja et meile natuke piima ja leiba antaks. See etendus röövis meilt tervelt kolm tundi. Mis neid naisolevusi nii teravalt meie vastu häälestas, oli arvatavasti see kasakahobune meie karavanist, kes sealiha kandis ja selle looma nahaga kaetud oli. Sealiha nende katuse all oleks tähendanud majale ja neile endile kui muhameedlastele roojaseks muutumist, sellest ka nende raev. Paar tundi pärast seda, kui olime end oma toas sisse seadnud, saabus kolm tatari meest; üks nendest, nagu pärastpoole selgus, oli sellesama hüti omanik. Terve küla peale oli ainult neli meest, ülejäänud olid läinud Pärsiasse mingi khaani juurde, kus nad töötasid terve suve, et alles talveks koju tagasi pöörduda. Need neli meest pidid vahepeal koos naistega kõigi töödega toime tulema. Põllumaad oli sellel külal nii vähe, et nad ei suutnud oma hobustele küllaldaselt kaeragi kasvatada. 9. oktoobril asusin tagasiteele kloostri poole.”

EKSKURSS VÄIKESELE ARARATILE

26. oktoobril, kui olime kõik tagasi Pühas Jakobis, otsustasime veel Väikesele Araratile minna, sest ilm paistis selleks soodne olevat; pealegi kõneldi meile kirjatahvlitest, mis pidavat selle tipus olema ja mille sisu veel ükski rännumees, kes on söandanud sinna üles ronida, pole suutnud dešifreerida. Härra von Behaghel, härra Schiemann, diakon ja feldjääger Schütz tulid koos minuga sellele tagasihoidlikule ekskursioonile, kuhu võtsin veel kaasa ühe kasaka ja soldat Tšalpanovi. Läksime jala kuni Argurini, kust saime viis ratsahobust ja ühe pakihobuse, kelle olime ette tellinud; kaks armeenlast, nimelt minu varasem saatja Sahak ja tema vend Hako, hakkasid meile teejuhtideks Argurist, kust lahkusime kell pool neli, võtsime suuna kagusse ja pidime Väikese Ararati jalamile jõudmiseks ületama umbes kuus mäeveert, mis saavad alguse Suure Ararati juurest ja koosnevad ainult laavamassist — kas siis tihedast ja kompaktsest või tükkidest. Mitmel pool tungib see esile koguni järskudest kaljuseintest; kaunis suured kõrgendikud ahendavad vaatevälja, ja nii olimegi ulatusliku mäestiku alguse juures. Kui siinne maapind kas või üksikute saludena puid kannaks, võiks siit leida ühe ilusaima mägimaastiku.

Poole seitsmeks jõudsime kuuvalguses Väikese Ararati jalamil kohani, kus seisab väike, umbes kolmeverstase ümbermõõduga kasesalu, kuid see koosneb ainult kuni 10 jala kõrgustest, suhteliselt ebakorrapäraselt kasvavatest puudest. Meil polnud midagi olulisemat teha kui laadida maha relvad, instrumendid ja muu kraam ning hakata kuiva põletuspuud korjama, millest varsti kerkis suurepärane leek selgesse ja rahulikku õhku ning mis andis meile rõõmu ja öösel muidugi sooja, sest igaüks otsis enesele selle veeres hea koha ning seadis sinna kuivadest lehtedest ja kaasatoodud riideesemetest ööbimisaseme, nii hästi kui see õnnestus.

Laadisime kõik laskeriistad, nii palju kui meil neid kaasas oli ja seadsime laskevalmina käeulatusse, sest kuigi Vene vägede kohaloleku ajal polnud röövlid enam oma kaugetest peidukohtadest uuesti välja ilmunud, viibisime ometi just nende kõige ohtlikumas ülepääsukohas, kust viib tee Pärsiasse, sellel lamedal rohuga kaetud mäeharjal, mis ühendab omavahel Suurt ja Väikest Araratti. 27. kuupäeva hommikul kella seitsme paiku sõime-jõime veel üht-teist sooja ja asusime uuesti teele, jättes maha kasaka ja armeenlase Sahaki, kes pidid meie asju valvama. Andsime käsu, et nad ei laseks ennast metsatuka poolt kellelgi võõral märgata. Varsti võisin oma silmaga veenduda, et ka Väike Ararat on vulkaanilist päritolu, sest jalamist kuni tipuni välja polnud näha midagi muud kui väga mitmesuguse kõvaduse, värvuse ja pinnastruktuuriga vulkaanilisi kaljumasse. Siin paistab eriti palju leiduvat kergemaid, purunevamaid laavaliike ja jämedat poorset laavaliiva. Mäe loodenõlv, mida mööda me üles liikusime, on vähemalt ülalpool väiksema tõusuga kui idanõlv, ometi küllalt järsk, et ronimist päris raskeks teha; sellele lisandus veel asjaolu, et jalg ei tahtnud kuigi hästi sellel lahtisel liivataolisel pinnal püsida ja alati tuli astuda kolm sammu, et ühe jagu edasi pääseda. Siiski oli see hulga hõlpsam sellest, kui pidanuksime liikuma jääga kaetud nõlval, millesse tulnuks trepiastmeid raiuda. [—] Tipule lähenemisel jäi liivamassi vähemaks ja see koondus ainult süvistesse; siin põrnitses meid ainult kare kaljupind. [—]

Kella kahe paiku jõudsime tippu. Paraku hävitas ilm meie rõõmu. Langes lund, seda saatis niiske ja külm läänetuul, kogu taevas oli tihedalt pilvedega kaetud, nii et isegi päikese asupaika polnud aimata, ning tagatipuks seisime tervet mäge katvas tihedas udus, mis varjas igasuguse vaate ümbrusele, just selle, mida oleksin nii väga soovinud nautida. Nägin mäge just sellisena, nagu olin seda silmanud Suurelt Araratilt, nimelt äralõigatud tipuga suure neljakandilise püramiidina; tipp moodustas ruudu küljepikkusega oma 150 sammu, millel olid üksikud väga suured kaljud. Nendest
kõrgeimal, mis on ühtlasi Väikese Ararati tipuks, jälgisin oma baromeetrit: see näitas ainult 17 ja pool tolli ning termomeeter 6,4 C külma. Härra Fjodorov luges lahkesti järjekindlalt, iga tunni järel Pühas Jakobis üht teist baromeetrit, ja nii osutub Väikese Ararati vertikaalkõrguseks kloostrist arvates 6302 [2048 m] ja merepinnast arvates 12 284 Pariisi jalga [3992 m] ehk 3 3/4 versta, seega 3970 jalga [1290 m] ehk 1 1/5 versta vähem kui suure Ararati kõrgus.

Kui tegelesin tipus leiduvate vulkaaniliste kivimite lähema vaatlusega, leidsin veidi rabeda kollakashalli-pruuni laavamassi seest pruunikasrohelist värvi vulkaanilist klaasi, osalt kivimis eneses, osalt tilkadena, täiuslikult läikivana, läbipaistvana otsekui tavaline pudeliklaas, ainult väiksema tugevusega; see kõik on üsna silmatorkav tõend nii kogu mäe vulkaanilise päritolu kui ka nende maa-aluste leekide kohta, mis koonuse kõrgest tipust väljudes suutsid kivimi sulama panna. [—]

Niinimetatud kalmeid leidus mäetipul mitmes paigas, just seal,kus pind kõrgemate kaljumassiivide vahel on tasasem ja kobedam. Igatahes meenutavad need välimuselt moslemite matusekohti, niisiis kõrvuti asetatud peasuuruste kohalikust laavast kivide pärgi lihtsalt maapinnal, kusjuures need ringid on enamasti kolmejalase läbimõõduga. Selliseid sõõre on seal terve hulk, aga ainult ühel, suurimal, leidub ka märgistus, nimelt selle kahel peaaegu ühesuurusel viltu seisval, umbes kahe ja poole jala pikkusel ning ühe jala laiusel kiviplaadil, mille servad on ebakorrapärased ja isegi pinnad kas äärmiselt jämedalt tahutud või täiesti tahumata, näidates samas loomulikku pragunemist; selle kivimiliigi puhul on tegemist mäe tipus esineva kollakaspruuni laavaga — tule kuumuses moodustunud porfüüriga.

Plaatidel on tatarikeelsed, kuid araabia tähemärkidega raidkirjad; need on sisse uuristatud võrdlemisi hooletult; samal ajal polnud möödaveerenud pika aja hävitustööd nende puhul üldse märgata, koguni mitte samblakatet, mida võis sama mäetipu paljudel kaljupindadel kohata.

Diakon valmistas nendest kirjetest võimalikult täpse koopia ja pani Thbilisis kahe orientaalkeeltes väga osava mehe, nimelt tõelise riiginõuniku Wlangali ja Karabahhi endise khaani poja, major Abbas Kuli ette, kes mõlemad olid diplomaatilises ülesandes Tema Hiilguse härra krahv Paškevitši juures ametis. Nende uuringute kohaselt oli ainult osa mõlema koopia tekstist loetav ja arusaadav, mis seletub sellega, et tatari keelt kirjutatakse teinekord ka “punktideta”, mis peab tähendama seda, et vokaalid jäetakse ära, mis ka siinsel juhul oli toimunud, ja nii kiri ise kui ka
koopia, mida tuli teha suures külmas keset lumetormi ja kangestunud sõrmedega, võis sisaldada mõndagi ebatäpsust. Ühel tahvlil,seisis teksti alguses nimi Arsalan — 6. sajandi Pärsias valitsenud, perekonna nimi, kuid sama nimi esineb praegusteski Idamaades ühtepuhku; ja päris all seisis: “Makust pärit Mahmut on selle kirja pannud.”

Teisel tahvlil, kuigi ka sellest jäi üht-teist segaseks, võis mõista: “Mu Jumal, Sinu arm seisku Muhamedi kohal.” — “Selle haua rajaja, Osman, on selle kirjutanud shawwal’i17 kuul aastal 650.” Niisuguse dateeringu aluseks on türklaste ajaarvamine ja see võib umbkaudu vastata meie kristliku kalendri 1292. aastale. Et need kivid ei saa olla vanemad kui 650 aastat, seda näitavad ka kirjad nendel. [—] Mina omistaksin üsna meelsasti küllaltki suure tähenduse Arguri külavanema Stepan Meliki väitele, et need raidkirjadega kivid ei tähistagi hauapaika, vaid olid, nagu ta seda üsna hästi mäletavat, alles kaheksa aasta eest Pärsia serdaari18 käsul mäe peale viidud [—].

Tagasiteed alustasime kella 12 paiku ja niipea, kui olime ohtlikelt kaljudelt alla pääsenud, tõttas igamees lühimat teed pidi oma kasesalu poole, kus leidsime kõik parimas korras olevat; ühtki kurdi polnud ilmunud ja need paar meest, keda olime ülalt pikksilmaga näinud, võisid olla lihtsalt rahumeelsed karjused. [—]

Kell kolm liikusime edasi [—] ja kella seitsmeks jõudsimeArguri, kus veetsime tunnikese Stepan Meliki juures, kes korraldas suurest rõõmust meile tõeliselt küllusliku armeenia söömaaja. Pärast seda jõudsime tagasi oma armsaks saanud kloostrikongidessse Pühas Jakobis. Nüüd valdasid meie meeli ainult mõtted peatsest hüvastijätust nii kalliks muutunud paikadega. Härra Fjodorov oli ametis astronoomiliste instrumentide pakkimisega ja ainuüksi nii keerukale aparaadile, nagu seda on Reichenbachi teodoliit, kulus tal kaks pikka päeva. [—]

31. oktoobriks oli kõik tagasireisimiseks valmis; pidime veel Argurist kuus veohobust ja kaks ratsahobust saama, mis tekitas meile parasjagu tüli, sest Stepan Melikki polnud kodus ja külarahvas ei tahtnud oma hobuseid loovutada, kuigi teadis, et saab nende eest seaduses ettenähtud postiraha. [—] Järgmisel ennelõunal jõudsime Jerevani. [—] 13. veebruaril lahkusime Novotšerkasskist, et üle Vorone.zi, Tula, Kaluga, Smolenski ja Pihkva kodu poole kiirustada, kuhu jõudsin täie tervise juures 1. märtsil 1830.

SAATEKS

Hinnates Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parroti (1791–1841) sooritatud esimest tõusu Suure Ararati tippu ja sellele eelnenud rännakuid kõrgmäestikus, tuleb meil arvestada nii tolle aja mägironimise saavutusi kui ka üle 5000-meetrise, kõrge ja järsu ning jääga kaetud mäe vallutamisega kaasnenud raskusi.

Juba 1744. aastal oli Joseph Heß koos kolme saatjaga jõudnud Titlisele (3239 m), esimesele tähtsamale vallutatud jäisele tipule, mida alates 1720. aastast oli hakatud pidama St. Gotthardi asemel Alpide kõrgeimaks mäeks. Ka prantslased olid oma kraadimõõtmisega seotud ekspeditsioonidel Andidele ajavahemikul 1736 kuni 1744 mitmel tipul käinud; muuhulgas vallutasid La Condamine ja Bouguer19 Corazoni (4837 m) ja Pichincha (4787 m) ning jõudsid Chimborazol20 4745 meetri kõrgusele. 1740. aasta paiku ületas Orazio della Penna21 koos üheteistkümne orduvennaga reisil Lhasasse hulgaliselt 5000 meetri kõrgusi kurusid Tiibetis.

Ajavahemikku 1800 kuni 1830 peetakse alpinismi arenguloos eriliseks ajastuks. 1799 kuni 1804 vallutasid Alexander von Humboldt ja Aim´e Bonpland22 oma suurel uurimisretkel Lõuna-Ameerikasse mitu mäetippu. Juba enne ärasõitu tõusid nad — tõsi, mitte esimestena — Tenerife kõrgeimale mäele (3718 m). Esmavallutuseks oli aga Lõuna-Mehhikos asuv Nevado de Toluca (4680 m). Chimborazol, mida alates 1745. aastast peeti maailmas kõrgeimaks mäeks, jõudis Humboldt 1802. aastal 5880 meetrini (tipu kõrgus 6267 m) ja püstitas sellega kõrguserekordi. 1805 ronisid Alexander von Humboldt, Leopold von Buch ja Louis Joseph Gay-Lussac ühiselt Vesuuvile (1277 m), mis väljendas just tol ajal kasvanud huvi vulkanoloogia vastu.

1811. aastal tõusis noor Parrot Kaukasuses Kazbekile, kuid tippu jõudmisest jäi vajaka 600 meetrit, ning võttis 1816. aastal koos Joseph Zumsteiniga ette katse jõuda Monte Rosa tippu Alpides, kuid segama hakkas udu. Nii võis Friedrich Parrotit 19. sajandi alguses korduvalt leida alpinismi pioneeride ridadest, enne kui ta asus oma hästi ettevalmistatud
Ararati-retkele.

Samas ei tule Parroti puhul rõhutada mitte ainult tema saavutusi mägironijana, vaid ka teaduslikke uuringuid, mis ta neil kõrgmäestikuretkedel ette võttis. Nende hulgast tuleks eriti esile tõsta suure vaevaga korraldatud baromeetrilisi ja trigonomeetrilisi kõrgusemõõtmisi, samuti pendlikatseid, mis olid tol ajal tõeliseks pioneerisaavutuseks.

19. sajandi alguses oli väga väheste geograafiliste punktide kõrgus usaldusväärse täpsusega fikseeritud. Kõrgust mõõdeti veel valdavalt elavhõbebaromeetri abil. Kõrguse arvutamise reeglid töötati välja 18. sajandi jooksul, mil leiti ka nn baromeetrivalem. Sellele vaatamata kaasneb baromeetrilise kõrgusemõõtmisega sageli viga, sest õhurõhk ei sõltu mitte ainult temperatuurist, kohalikust raskusjõust ja kõrgusest, vaid ka mere aasta keskmisest ja eriti aastaaja keskmisest tasemest. See põhjustab üksteisest eemal asuvates mõõtmispunktides õhurõhu erinevusi. 19. sajandi alguses olid aga need mõjurid veel suuresti tundmatud. Parroti kasutada oli Ararati-retkel kaks tema enda andmetel Tartus valmistatud baromeetrit. Nende skaala oli jaotatud poolliinideks (1 Pariisi toll = 12 liini = 27,07 mm; 1 liin = 2,25 mm). Noonius23 näitas ka kümnendikke ja “sedamoodi sai väga täpselt ka poolväärtusi hinnata” (Parrot). Järelikult suutis Parrot lugeda baromeetri näitu täpsusega kuni 0,025 liini (u 0,05 mm). Et merepinna kõrgusel kahaneb baromeetri elavhõbedasamba kõrgus 11 meetri võrra tõustes ühe millimeetri jagu, siis oli kõrguste erinevusi võimalik mõõta ühemeetrise täpsusega. Baromeetriliseks nivelleerimiseks jälgis Parrot mäel ja keegi kolleegidest 10 kuni 25 kilomeetri kaugusel asuvas mõõtejaamas baromeetri näitu ja fikseeris selle iga 15 minuti järel. Selle põhjal sai tuletada õhurõhu muutumise ning seda ka ette-ja tahapoole interpoleerida — juhuks, kui teine mõõtmine langes mingil põhjusel muule ajale. Mõõtmiseks valiti alati varjulised kohad õues ja arvutused tehti Laplace’i baromeetrivalemi abil.

Parroti vaatlused pendliaparaadiga olid mõeldud gravitatsiooni määramiseks. Sekundpendli pikkuse või pendli võngete arvu järgi ööpäevas saab tuletada Maa raskuskiirenduse väärtuse konkreetses paigas. Nii enne kui pärast reisi Tartus, samuti reisi vältel Thbilisis ja Araratil saadud vaatlusandmed töötas läbi ja avaldas Wilhelm Struve. Mõõtmistulemuste erinevuse järgi Tartus ja Araratil tuletas Struve maakera lameduse.

Parroti Thbilisis ja Araratil tehtud pendlimõõtmised olid tähtsad ka veel selle poolest, et kuni tolle ajani oli sääraseid katseid tehtud peamiselt ranniku lähedal. Struve kirjutas: “Kaukasus ja Ararat asuvad peaaegu Euroopa, Aasia ja Aafrika raskuskeskmes,” ja järeldas katsete põhjal: “Raskuse muutus Maa pinnal on vana kontinendi sisealadel peaaegu täpselt sama, kui varem on täheldatud ookeanide läheduses.” Konkreetselt Ararati puhul selgus, et pendel tegi seal 6,1 lööki rohkem, kui oleks Thbilisis tehtud tähelepanekute järgi olnud alust oodata. Sellest tuletas Parrot õigesti mäe suure massi olulise mõju pendlile.

Magnetilisi mõõtmisi tehti bussooliga, mis kandis nime declinatorium. Magnetilise inklinatsiooni (kalde) määramiseks oli Parrot konstrueerinud seadme, mille ta oli varustanud 10 tolli pikkuse nõelaga ja mille puhul esmakordselt kasutati teravikule riputamist, nagu täppiskaaludes. Magnetismialaste vaatluste tähtsus ilmneb alles koos paljude teiste, võimalikult ühtlaselt üle kogu maakera tehtavate mõõtmistega. Kuid juba tol ajal oli deklinatsiooni muutumise uurimisel suur praktiline tähtsus. Parroti mõõtmised Thbilisis ja Araratil olid arvatavasti esimesed selles piirkonnas.

Tõlkija, 1985. aasta väljaande järelsõna põhjal

***

Märkused

Tõlgitud valikuliselt väljaandest Friedrich Parrot, Reise zum Ararat. Leipzig: Brockhaus, 1985 [1834]. 205 lk.

1 Otto Moritz Ludwig Engelhardt (1779–1842) oli mineraloog, Tartu ülikooli professor, Parroti reisikaaslane Krimmis ja Kaukasuses. Tlk.

2 Sõjaväe ja valitsuse relvastatud kuller kirjade ja teadete edasitoimetamiseks Venemaal ja Saksamaal enne I maailmasõda. Toim.

3 Linn Gruusias Kura jõe ääres Aragvi suudmes. Tlk.

4 Edžmiatsin — üks praeguse Jerevani-lähedase Vagharšapati linna, armeenia gregooriuse kiriku pea (katoolikose) residentsi varasemaid nimesid.Tlk.

5 Kreekakatoliku usu kõrgvaimulik, eriti mungakloostri ülem. Toim.

6 Nagu peatselt selgub, oli diakoniks Hatšhatur Abovjan (1809–1848), kellest hiljem sai armeenia uue kirjanduse ja uue kirjakeele rajaja ning kes 1830–1836 õppis Tartus õpetajate seminaris ja ülikoolis. Tlk.

7 Sõnast ‘paša’, mis oli kõrgemate sõjaväelaste ja riigiametnike tiitel sultaniaegses Türgis. ‘Pašalõkk’ — paša valitsemispiirkond. Toim.

8 Linn Türgi kirdeosas. Tlk.

9 Tegelikult on Agri Dagi mäe türgikeelne nimi ja tähendab kurbuse mäge. Toim.

10 Joseph Pitton de Tournefort (1656–1708) oli Prantsuse vaimulik, botaanik ja rändur, James Justinian Morier (u 1780–1819) Briti diplomaat Pärsia šahhi õukonnas, kirjanik ja rändur. Tlk.

11 Ka Eestis kasutusel olnud vana vene massiühik, 0,4095 kg. Tlk.

12 Sardarabad — praeguse Armaviri linna nimi kuni 1932. aastani (nõukogude ajal Oktemberjan). Toim.

13 Ararati kõrgus praegustel andmetel on 5165 m. Toim.

14 Et Parroti tipputõusus tänapäeval keegi enam kahtle, siis ei ole põhjust neid tunnistusi siin avaldada. Huvitav on siiski märkida, et Parrotit saatnud armeenlased Pogosjan ja Aivasjan väitsid oma tunnistuses, et nad ei jõudnud päris tippu. Mõlemad sõdurid, T.salpanov ja Sdrovenko, kinnitasid seevastu Parroti sõnu. Abovjan ei ole teadaolevalt selle kohta midagi öelnud. Parrot ise pidas Pogosjani ja Aivasjani sõnade põhjuseks armeenlaste igipõlist veendumust Ararati vallutamatuses. Toim.

15 Saksa mehaaniku, inseneri ja leiutaja Georg Friedrich von Reichenbachi (1771–1826) loodud nurgamõõtur (teodoliit). Toim.

16 Armeenia kõrgeim mägi (4090 m). Tlk.

17 Shawwal — islami kalendri 10. kuu. Toim.

18 Serdaar — sõjavägede ülemjuhataja. Toim.

19 Charles Marie de La Condamine (1701–1774) oli Prantsuse maadeuurija ja teadlane, Prantsuse Teaduste Akadeemia ja Prantsuse Akadeemia liige. Pierre Bouguer (1698–1758) oli Prantsuse matemaatik, füüsik ja hüdrograaf, Londoni Kuningliku Seltsi liige. Võttis 1734. aastal kasutusele märgid ≤ ja ≥ . Toim.

20 Kõik kolm nimetatud mäge asuvad Ecuadoris. Chimboraso kõrgus on 6310 m. Toim.

21 Francesco Orazio Olivieri della Penna (1680–1745) oli kaputsiinlasest misjonär Tiibetis. Toim.

22 Aim´e Jacques Alexandre Bonpland (1773–1858) oli Prantsuse maadeuurija ja botaanik. Toim.

23 Mõõteriista lugemistäpsust suurendav abiskaala. Toim.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s


%d bloggers like this: