Ararat (est)

Ararat

Petrus Comestors`i piibliillustratsioon aastast 1372

Petrus Comestors`i piibliillustratsioon aastast 1372

Ararat (türgi keeles Ağrı Dağı) on püha mägi, sest tal on väga oluline koht maailma kultuuriloos. Vana Testamendi esimese Moosese raamatu kohaselt valis Jumal, kellel oli kavas pattu langenud inimsugu uputada, vaga 600 aastase Lemeki poja Noa inimsoo päästjaks. Enne ülemaailmse veeuputuse korraldamist käskis Jumal Noal ehitada laeva, millesse asus tema pere ning samuti kõigist looma- ja taimeliikidest igaühest üks paar, et ka nende sugu jätkuks. Jumala poolt üleujutatud Maal seilas Noa sada viiskümmend päeva, mille jooksul vesi nii palju Jumala soovil alanes, et veest paistis välja Ararati mägi, millel Noa oma laevaga maabus.

See oluline juudi rahva ajaloopärimus annab alust arvata, et ajavahemikul ca 1400 kuni 600 aasta enne Kristust, mil juudid elasid Palestiinas, olles järgemööda mitme vana-aja riigi võimu all, peeti Ararati mäge vähemalt Egiptuses, Babüloonias ja Pärsias maailma kõrgeimaks.

Miks just Ararat? Oma lumise tipuga tundus ta ligipääsmatu ja majesteetlik oma suhtelise kõrguse tõttu, olles üksikuna maastikul hästi vaadeldav. Sel moel erines ta näiteks Elbrusest Suur-Kaukasuses, mille suurem absoluutne kõrgus ja suursugusus polnud visuaalselt nii hästi tunnetatav. Toona ja veel mitu aastatuhat hiljemgi jäi mägede suhtelise kõrguse hindamise ainsaks mõõdupuuks silmamõõt.

Täppisteaduse areng Lääne-Euroopas 17. sajandil tegi vajalikuks loodusnähtuste täpse registreerimise. Ühe sellise võimaluse leiutas 1643. aastal Evangelista Torricelli konstrueerides esimese baromeetri õhurõhu mõõtmiseks. 18. sajandil avastati, et baromeetriga on lisaks õhurõhule võimalik määrata asukoha kõrgust merepinnast. Nii tekkis reaalne võimalus mägede suhtelisi ja absoluutseid kõrgusi täpsemalt määrata. 1787. aastal tegigi seda šveitsi loodusteadlane Horace Bénédict de Saussure, kes tõusis Mont Blancile (4807 m) ja mõõtis baromeetriga ära selle kõrguse. Lisaks mäe kõrguse mõõtmisele tuli tal end ka füüsiliselt proovile panna. Sellest tekkis hasart nii temal, kui ka paljudel teistel loodusteadlasel. Mäed polnud enam takistajad riikide omavahelisel läbikäimisel nagu varem, vaid neist tunti esteetilist rõõmu ja nad pakkusid paljudele sportlikku pinget.

18. sajandi keskpaigaks oluliselt avardunud ettekujutus maa ja vee vahekorrast Maal ning kraadimõõtmise ekspeditsioonid Prantsusmaal, Lapimaal, eriti aga Lõuna-Ameerikas tänase Equadori territooriumileesotsas prantsuse akadeemiku Charles Marie de la Condaminega aastatel 1734–1744, tõestasid, et Mont Blanc on vaid Euroopa kõrgeim mägi ning levima hakkas arvamus, et maailma kõrgeimad tipud asuvad Andides. Neist kõrgeimaks hindas de la Condamine Chimborazo kustunud vulkaani kõrgusega 6310 m. Toonasele maailma katusele üritas esimesena oma Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni käigus 1802. aastal tõusta saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kuid tippu ta ei jõudnud. Pidama jäi ta enda andmetel oletatavasti 5910 meetri kõrgusele (uuematel andmetel aga 5350 ja 5759 m vahel) ning tema hinnangul jäi tipuni veel ca 455 m.

Seda, et Andidest kõrgemaid mägesid leidub Tiibetis andis maailmale esmakordselt teada saksa teadlane Adolf Wilhelm Miltenberg, kes teise inimesena pärast prantsuse inseneri M. Pasumoti (1783) tegi oma 1815. aastal ilmunud raamatus erinevate otseste ja kaudsete allikate põhjal teatavaks kokku ligi 3 000 maakera punkti absoluutse kõrguse. Loomulikult oli raamatus palju vigu. Nii näiteks hinnati raamatus Ararati kõrguseks 3900 m ning sealt jõudsid need andmed ka 19. sajandi ühe olulisema kartograafi Adolf Stieleri atlastesse.

Ararati absoluutset kõrgust mõõta ja sellele maabunud Noa laeva jäänuseid otsida oli aga eurooplastel keeruline, kuna püha mägi paiknes Pärsia territooriumil ning sinna läksid vaid diplomaatilised missioonid. Alles Vene-Pärsia sõja järgselt, 22. veebruaril 1828 sõlmitud rahu tulemusena muutus endise Türgi-Pärsia, nüüd aga Vene-Türgi riigipiiriks muutunud Ararati põhjanõlv loodusteadlastele kättesaadavaks. Üsna peatselt pärast rahu sõlmimist, 30. septembril, 1828, esitas Tartu ülikooli geofüüsika professor Friedrich Parrot ülikooli nõukogule retke projekti Ararati vallutamiseks ning loodusteaduslikuks uurimiseks. Ararati vallutamise soov võis tal tekkida juba 1811. aastal, mil ta silmas oletatavalt seda suursugust mäge, üritades jõuda Suur-Kaukasuse ahelikus paikneva Kazbeki (Mkinvari) tippu, mis tema hinnangul oli 4680 m kõrge (tegelikult 5033 m). Toona jõudis ta ca 4223 m kõrgusele, sest halvad ilmaolud ei lubanud tippu vallutada.

Püha Jakobi klooster Arghuris ja Ararati mägi 1829 a. Friedrich Parroti joonis.

Püha Jakobi klooster Arghuris ja Ararati mägi 1829 a. Friedrich Parroti joonis.

Ararati vallutamine tähendanuks Parrotile Kazbekiga sarnast katsumust. Kuna Araratile tõus oli alpinismi seisukohalt vähemalt sama oluline kui teaduslikud eesmärgid, siis otsustas Parrot sooritada oma retke Araratile isiklike säästude arvelt. Temaga ühines veel neli üliõpilast kellest vaid üks sai riigilt reisiks stipendiumi. Tartust asuti teele aprilli algul 1829 ning sama aasta septembris oli võimalik alustada mäe vallutamist. Kaks esimest katset ebaõnnestusid, kuid 9. oktoobril avanenud hea võimaluse tipputõusmiseks kasutasid Parrot ja tema kolm armeenlasest ning kaks venelasest saatjat ära. Parrot kirjeldas järgmisel päeval oma kirjas Tartu ülikooli nõukogule oma tipputõusu järgmiselt: „/…/ me jõudsime kella kolme ja nelja vahel pärastlõunal õnnelikult, kuid väga väsinutena Ararati tippu. Iga aste, mis me lumel või õigemini jääga kaetud mäenõlva järsus osas tegime tuli suurte ohvritega jäässe sisse taguda ja neid tuli oma 5000 kuni 6000. Mäe kõrgus merepinnast on ca 16200 pariisi jalga [5265 m] ning me tähistasime tipu 5 jalga kõrge pärjaga.“.

Sel moel oli Ararat (5137 m) vallutatud. Humboldti käes olnud kõrgusrekord, kuhumaani inimene toona oli jõudnud, jäi aga püsima. Parrot hõivas aga Ararati vallutamisega teise koha saades esimeseks inimeseks, kes suutis vallutada üle 5000 m kõrguse mäetipu. Suure tähtsusega oli tema jaoks ka see, et temast sai esimene Püha mäe vallutaja.

Erki Tammiksaar

Tartus, 4. mail 2009

Kirjandus

Berghaus, Heinrich. 1837. Allgemeine Länder- und Völkerkunde. Stuttgart: Hofmann. Bd. 1.

Chardin, Jean. 1686. Journal du Voyage en Perse ja aux Indes orientales, par le Mer noire ja par la Colchide. Londres: Chez Moses Pitt.

Engelhardt, Moritz von, Parrot, Friedrich, 1815. Reise in die Krym und den kaukasus. Berlin: Realschulbuchhandlung. Bd. 1.

Kotzebue, Moritz von, 1819. Reise nach Persien mit der Russisch Kais. Gesandschaft im Jahre 1817. Weimar: Hoffmann.

Krause, Johann Wilhelm, 1902. Das erste Jahrzehnt der Universität Dorpat. – Baltische Monatsschrift, 44(5): 330–346

Miltenberg, Wilhelm Adolf, 1815. Die Höhen der Erde, oder systematisches Verzeichniss der gemessenen Berghöhen und Beschreibung der bekanntesten Berge der Erde… Ein Beitrag zur physischen Erdkunde. Frankfurt am Main: Brönner.

Ouseley, William, Sir. 1823. Travels in various countries of the East, more particulary Persia. London: Rodwell and Martin.

Parrot, Friedrich, 1817. Ueber die Schneegrenze auf der mittäglichen Seite des Rosagebirges und barometrische Messungen. – Journal für Chemie und Physik, 19(4): 367–423.

Parrot, Friedrich 1823. Reise in den Pyrenäen. Berlin: Reimer.

Parrot, Friedrich. 1834. Reise zum Ararat. Berlin: Spener. Bd. 1.

Pasumot, M. 1783. Lettre aux auteurs d udu Journal de physique. – Observations sur la physique sur l’historie naturelle et sur les arts, XXIII(II) sept, 193–201.

Stieler, Adolf (Hrsg.). 1836. Hand-Atlas über alle Theile der EErde nach dem neuesten Zustande und über das Weltgebäude. Gotha: Perthes.

Stieler, Adolf (Hrsg.). 1836–1847. Hand-Atlas über alle Theile der EErde nach dem neuesten Zustande und über das Weltgebäude. Gotha: Perthes.

Tournefort, Joseph Pitton de, 1718. Relation d’ un Voyage di´u Levante fait par Ordre du Roi. Aamsterdam: Aux dépens de la Compagnie. Vol. II.

Ulmann, Christian, 1841. Dem Gedächtnisse Friedrich Parrot’s, weiland Professor der Physik an der Universität Dorpat. Dorpat: Laakmann.

Левицкий, Григории, 1902. Паррот. Фридрих. In: Левицкии Г. В. (ред.) Биографический словарь профессоров и преподавателей Императорского Юрьевского, бывшего Дерптского университета за сто лет его существования (1802–1902). Юрьев: Маттисен. Т. 1, с. 411–413.

Eesti ajalooarhiiv, 402-2-1276, l. 195–196p.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s


%d bloggers like this: